30 detsember 2009

Kaleidoskoop

Selle hiljuti mainitud nimekirjaga on aga see häda, et nii kui natuke rihma lõdvaks lased paisub raip nagu pärmi peal. Seoses läheneva aastavahetusega otsustasin ses osas midagi ette võtta. Põletan ära raisa!
Samas, mõni oli täitsa kobe vaatamine, endal ju ka hea kui märk ikka kuskile maha jääks. Teeb siis nii, et ma panen kirja lihtsalt ühe portsu mõtteid, mida ma väga ei püüa sidusaks jutuks kombineerida ja katsun tulevikus hoolsam olla. Reaalsem oleks muidugi lubada, et ma selliseid postitusi mitte üle kahe korra aastas ei kirjuta.

12 стульев(1977). Ostap ja Kiisuke jahivad Kiisukese ämma briljante, mis mutt revolutsiooni ajal ühe tooli sisse tallele pani. Pihisaladust rämedalt ärakasutav Isake Fjodor loodab aga ise kalliskividele käpa peale panna.
Suured, suured tänud sellele mehele, kes võttis kätte ja mitte millestki 305 minutit subtiitreid genereeris. Päris võõras ma vene keelega küll ei ole, aga nii tihe tekst oleks mu raudselt maha murdnud ja vaatamisrõõmust poleks midagi alles jäänud. Seda rõõmu oli aga valusalt palju, kõhtu naerust valutama panevalt palju. Tõeliselt hea komöödia, ei ole küll neid teisi versioone näinud (veel), aga vaevalt küll, et Ostapi seiklusi kuidagi paremini annab filmilindile kohandada.
Huvitav kas Ilf ja Petrov tapsid Ostapi mõlemas raamatus omal algatusel ära, või tuli kellelgi nende mõttelendu selles suunas kallutada.
Eeskujulik saavutus.

In Bruges(2008). Kaks palgamõrvarit saadetakse pärast äpardunud tööotsa Bruggesse pakku. Plaan on selline, et tagasi tuleb ainult üks, aga plaanidel on filmides kombeks vett vedama minna.
Ma olin ausalt öeldes pettunud. Ootasin mingit eriti võimast huumoripommi, sain aga huumorisugemetega draama. Ja kahjuks ei jaga ma ka Ray vaimustust kääbuste suhtes, nii et lootuste petmise eest, natuke niru.Vanem seltsimees oli küll täitsa sümpaatne, selline rahulik keegi-peab-seda-tööd-ka-tegema tüüpi härra. Ei rapsinud, ei rabelenud, rääkis mõistliku juttu. Mönus sell, selline kellega võiks muretult viina võtta, ei pea kartma, et päästikusõrm äkitselt sügelema võiks hakata.

Cool Hand Luke(1967).
Luke teeb ühiskonnale teene, lõhub paar parkimisautomaati ära ja saadetakse selle eest vangi. Poiss ei suuda oma koerustükke aga jätta ja nagu tavaliselt tuleb pill pika ilu peale.
See kuulus munaõgimise stseen on põhjusega kuulus, kõige eredam mälestus sellest filmist ikkagi. Neiu autot pesemas oli ka muidugi vaatamist väärt.
Luke tegelaskuju jättis kehva mulje, istund rahulikult ära oma aeg, mis tal seal nii väga viga oli. Mune sai süüa nii palju kui sisse mahtus ja vabas õhus tee-ehitusel nokitseda ja autot pesevat naist piiluda kah. Vanglaelu nagu hernes.Shawshank Redemption oli parem vanglafilm ja One Flew Over the Cuckoo's Nest oli parem vaba vaimu murdmise film. See jäi vähekese niruks.

Seconds(1966).
Vaheldust sooviv mees laseb endale uue näo külge monteerida ja et kirurgid juba asja kallal on, siis võtab ka üldise noorenduspaketi. Siis tulevad aga kahtlused.
Pealkirja järgi ootasin mingit viimasel sekundil ära hoitud tuumaplahvatust, sain hoopis keskeakriisis vaevleva mehe, kes uuele ringile aidatakse. Tuli meelde kunagi Pioneeris järjejutuna avaldatud Neljajalgne miljonär. Veits naljakas oli muidugi see, et filmis näidatud ulme on tänaseks praktiliselt reaalselt saavutatav.Jällegi ei suuda peategelase motiive lõpuni mõista. See ei olnud ju mingi uisapäisa rindade suurendamise operatsioon. Mehel oli aega ikka kaaluda, mis ta teha kavatseb, aga nii kui uut elu elama hakkas tõmbas nina vingu ja hakkas jalgadega põtkima. Ostnud elutuppa uus vaip kui ainult natuke vaheldust tahtis.
Kaameratööd kiidan. See oli meeldejääv. Ja muidugi lõpp oli ka tasemel. Punkte jagaks, siis ainuüksi püändi eest võiks paar tükki lisaks anda, aga ma ütlen lihtsalt, et täitsa viisakas oli.

Ninth Gate(1999). Haruldastele raamatutele spetsialiseerunud Dean Corso saab endale uue ja huvitava tööotsa. Otsida üles väidetavalt saadananaha enda kirjutatud raamatuke, mille teeb eriti väärtuslikuks autori illustratsioonid.
Sellega ma jään nüüd küll hätta. Peale sisukokkuvõtte nagu ei olegi midagi öelda. Ega ta halb ei olnud, aga midagi nagu eriliselt meelde ka ei jäänud. Deemon tahtis seksi saada ja jooksutas vaest Deppi selleks mööda maailma ringi.Õrnalt tuletas Oomenit meelde ja natuke ka Rahvusliku aaret.
Ajaviiteks kõlbulik.

Night of the Demon(1957).Okult
Okultismihuviline maahärra palub ühel sõbralikul deemonil paar ebameeldivat tegelast mehe teelt koristada. Vapper kangelane koos kauni kaaslannaga astuvad aga julgelt kurjale vastu.

See oli ikka täielik huumorilaks, kui ma just oli lõpetanud kiidulaulu, et näe kui ilusasti mängitakse valguse ja varjuga ja luuakse atmosfääri, ei ole sugugi vaja mingit kummikolli hirmu tekitamiseks... kui see pagana kummikoll keset kaadrit materialiseerus ja böö tegi. Aga enamus aega mängiti ikkagi valguse ja varjuga ja koll oli ka täiesti pädev, nii et ma ei pea nende filmimeeste vastu eriti vimma.
Lõpp tuli kuidagi tuttav ette. Nagu oleks seda kuskil näinud juba. Drag me to Hell tundus et on väikse laenu teinud. Muidugi see kui elegantselt doktorihärra kingitustest keelduda oskas oli vaatamisväärsus omaette.
Omaette vaatamisväärsuseks neis vanades filmides on ka võttekohad. Vanad lossid ja kaunid maastikuvaated, nagu maalinäitusel oleks. See kunst on tänapäevaks küll mu arust kaduma läinud. Selliseid staatilisi majesteetlike kaadreid, mis oleks lihtsalt silmale ilusad vaadata, neid on ikka vähe uuema aja filmides.
järgneb...

23 detsember 2009

Unetu kunstniku seiklused selvehallis / Cashback(2004,2006)


Tüdruk jätab Poisi maha. Poiss on kurb. Poiss leiab endale Uue Tüdruku. Vana Tüdruk suudleb Poissi. Uus Tüdruk saab vihaseks. Poiss ja Uus Tüdruk lepivad ära.
Milleks küll seda vana ja kulunud lugu uuesti rääkida on tarvis? Ühtegi sinist ebardit ekraanil ringi ei kalpsanud, proovisin ka 4-pakist leitud prillidega, ikka ei midagi. Puhas ajaraisk.
Või siis mitte.
Kõige rohkem meeldis mulle see, et kuigi lühifilm on põhimõtteliselt kogu täiega täispikka linateosesse sisse susatud, siis on tegemist täiesti erinevate filmidega. Lühifilm viskab lihtsalt nalja ja näitab alasti naisekeha ilu. Täispikk teeb seda ka, aga põhiliiniks on selles Poiss ja Uus Tüdruk. Ei ole lühifilmi lihtsalt pikaks venitatud ja sinna veel rohkem nalja ja alasti naisekeha sisse pikitud.
Täpselt sama stseen omandab uues taustsüsteemis hoopis teise tähenduse. Täpselt nagu seegi, et kui mina kujutaks ette, et ma suudan aega peatada ja naisterahvaid pesust vabastada, siis ma oleks pervert. See kui filmi peategelane täpselt sedasama teeb on OK, sest tema on kunstnik ja näeb alasti naisekeha ilu hoopis mingil kõrgemal tasemel.

Vahel läks Sean Ellisel natuke sassi, kas ta tahab rohkem nalja või sensuaalset armastusfilmi teha ja nalja tegemine läks veidi käest ära. Jalgpall on tore mäng küll ja üks õige inglane magab putsad jalas ja fännisall kaelas, aga see "sõpruskohtumine " oleks küll olemata võinud olla. Ei olnud eriliselt naljakas ja  nii väiksel väljakul oleks isegi nii kobad mängijad ühe värava ikka pidanud ära kobistama.
Lõpus keerutatakse end lumesajus, nii et siit tuleb siis minu selleaastane pühadefilmi soovitus. Õigemini siis küll kaks. Lapsed tasub ehk enne magama sättida.








22 detsember 2009

OKnFF

Võrreldes mõne teise seltsimehega, kodanike Mets A. Vana ja X. Ipega,  polekski mul nagu erilist õigust siin praegu häält teha, aga nädalavahetus läks ikka käest ära natuke. Reedel väike soojendus, laupäeval suuremat sorti orgia ja pühapäeval rängas pohmellis veel väike suts otsa. Ning mitte viinapohmellist ei ole juttu, kuigi tuleb tunnistada, et sai antud ka oma tagasihoidlik panus tšehhide trooni kõigutamiseks, filme vaatasime. Nähud olid aga täpselt samad. Ühe filmi vaatame veel ja siis on küll kõik, no võibolla et kaks, järgmine päev kohe kui silmad lahti lööd hakkad mõtlema, et ega täna küll midagi asjaliku teha ei jõua, vaataks äkki ühe filmi. Eelpoolmainitud härrasmeestel polnud ka kummalgi piisavalt jõudu, et öelda stopp! ma enam ei vaata. Samas nende tsükkel hakkas ka juba neljapäeval peale, nii et pigem siis on suurem süü minu peal, et hädalisi õigel ajal mingi muu tegemise juurde suunata ei osanud. Õues lumememme ehitada või metsas jõulukuuske otsida.
Nüüd uue nädala alguses on esmaspäev ikka täitsa sinine. Minu kontol üheksa täispikka filmi, teistel mõnevõrra rohkem. Mis nüüd? Teha nägu et midagi pole juhtunud ja eluga edasi minna? Ei! See oleks ju Lugeja petmine, Lugeja kes on seisnud sellesinatse blogi kõrval nii headel kui halbadel aegadel, kes tahabki teada, et kuskil on keegi, kes ei oska oma vaba ajaga midagi targemat peale hakata, kui idiootses koguses filme vaadata, et saaks naisele/ämmale/ülemusele öelda, et "ja sina arvad, et mina ei tee oma vaba ajaga midagi mõistliku."
Seega nimetame üldkoosoleku otsusega nädalavahetuse ümber Onu Kalveri nimeliseks Filmiblogijate Filmifestivaliks ja kasutame sellest ülevaate andmiseks ametliku festivalist ülevaate andmise formaati (mitte ajada segi säästupostitusega).

Nu Ren Zhe(1983) - tuntutud ka nimede Challenge of the Lady Ninja ja Chinese Super Ninja 2 all. Säravalt halb film. Täpselt nagu Chinese Super Ninja järjelt oodata võibki. Sisu on parasjagu nii palju, et oleks õigustatud tähikute ja tossupommide ja naisterahvaste riiete loopimine.
Eriline kiitus selle eest, et kui ühel hetkel tundus, et midagi väga uudset siit filmist ei tule, siis lõpuvõitluse moleattack pani mõnust lausa oigama.

ninjakoolituse alustala - klassikaline mudamaadlus
mole power!!!

The Devil Rides Out(1968) - esimene film festivali alamprogrammist Õpetame Onu Kalveri Filmikunsti Suurkujude Cushingu ja Lee Vastu Piisavalt Aukartust Üles Näitama.
Astroloogihuvine noormees satub satanistide võrku ja Lee asub teist sealt välja päästma ja välja päästma ja välja päästma... Noormees on selles võrku langemises nimelt väga järjekindel.Tegelikult oli täitsa hea vaatamine, efektid olid natuke ajale jalgu jäänud ja lõpumoraal oli ka samavõrra ootamatu kui vastumeelne, aga positiivse poole pealt olid vanade ilusate autode kontsentratsioon nii kõrgeks aetud, et see kompenseeris need möödalasud.


The Real Ghostbusters: The Collect Call of Cathulhu(1987) - Tondipüüdjad ajavad inglisekeelses! tõlkes Necronomiconi jälgi ja peavad lõpuks meresügavusest tõusnud Cathulhuga rinda pistma.Vaadatud kahjuks originaalkeeles, mitte selles armsas tuttavas ninahäälses dubleeringus. Mõnus vahepala siiski.

The Curse of Frankenstein(1957) - Mõningate väikeste mugandustega (mis ilmselt seotud autoriõigutega) klassikaline frankensteinifilm. Cushing paruni ja Lee koletise rollis.
Andku Cushingu ja Lee Kanoniseerimise Ühingu juhatuse esimees Xipe mulle andeks, aga kuna märkimisväärset lisaväärtust originaalile ei lisatud ja Lee näitlemine oli pehmelt öeldes puine, siis jään kiitusega kitsiks.

jajah Xipe, ma tean. Lee oli koletis. Diktsiooni kallal oleks ikka võinud väheke tööd teha.

The Lavender Hill Mob(1951) - rahulikus tempos kulgev Ealingi stuudio kelmikomöödia pangaametnikust, kes pärast 20 aastat truud teenistust otsustab koos paari abilisega ühele kullakoormale käpa peale panna.Mitte päris nii naljakas kui Whiskey Galore, aga omas mõnusas tasases kulgemises siiski täitsa nauditav. Eriti meeldiv peategelase tarmukas olek, kes end pidevalt esilekerkivatest takistusest häirida ei lase, kõvakübara tugevamini pähe surub ja sirgeseljaliselt oma unistuse täitumise poole rühib.


In the Mouth of Madness(1994) - Carpenteri nägemus raamatumaailmast, mis kipub vägisi pärismaailmaks saama. Jama on selles, et see raamatumaailm on veidi kombitsaline ja eriti senisest elukorraldusest ei hooli.
Täitsa tugev triller. Sam Neill saab järjekordselt maha tugeva rollisooritusega mehest, kes vägagi kiirelt normaalsusest hullumeelsusesse kaldub.




Our Man Flint(1966) - puhtakujuline bondiparoodia. James Coburn kehastab superagent Derek Flinti, kes peab nurjama kurjade hipigeeniuste plaani maailma suurriikide desarmeerimiseks.Lootsin sellist ilusat värvilist spektaaklit, midagi Diaboliku stiilis ja filmi esimene pool vastas neile ootustele täielikult. Ükski loogikakübe ei seganud meie kangelase tegutsemise suurejoonelisust.
Hetkest kui pahalased Flinti kinni nabisid trügis aga esiplaanile lihtne tolatsemine. Kahju, Flint seikleb kahes filmis veel. Need jäävad nüüd vaatamata.


Frankenstein Must be Destroyed(1969) - Originaalideest on säilinud dr. Frankenstein ja tema lennukas unistus. Seekord on kandvaks liiniks tehniline küsimus, et kuidas oleks kõige parem võtta üks aju ja see teise aju asemele susata.
Võrreldes 57. aasta filmiga meeldis mulle oluliselt rohkem. Esiteks juba see, et oli põnev vaadata, et kuhu siis lõpuks välja jõutakse. Teiseks oli aeg veidi edasi läinud ja film tuntavalt teravamate vägivallastseenidega.

The Haunted Palace(1963) - presenteeritud ka Edgar Allan Poe's The Haunted Palace nimelise filmina. Puhtalt vaatajate meelitamise eesmärgil, Poe'ga on sidet niipalju, et lõpuks loetakse üks värss tema loomingut ette. Tegelikult suhteliselt lõdvalt Lovecrafti Charles Dexter Wardi juhtumil põhinev linateos. Charles Dexter Wardi rollis hr. Vincent Price.
Kui need nimed pole juba praeguseks ihu kihelema ajanud, siis ega ei ole mõtet seda filmi vaatama hakata. Sest no kristalselt aus olles, siis ainult plusse/miinuseid üles lugedes on tegemist ühe keskmist sorti vaatamiselamusega.
Subjektiivselt aga... Vincent Price muutub Charles Dexter Wardiks digimuutub Joseph Curweniks!


20 Million Miles to Earth(1957) - kosmoselaev toob Veenuselt tagasi näidise kohaliku loomariigi esindajast, kes Maa värskes õhus kasvuspurdi läbi teeb, nii et sõjavägi elukat ohjeldama peab asuma, enne kui see iidse Rooma linna maatasa jõuab lõhkuda.
Eriefektide eest vastutab Ray Harryhausen. Millega peaks kõik öeldud olema.



ilu on muidugi vaataja silmades, aga mustvalge on ikka parem