Püss pihku ja sõtta! / Johnny Got His Gun(1971)

Mõni film töötab kenasti ka kontekstiväliselt. Pole oluline, kunas või mis asjaoludel kellegile pähe tuli ta valmis vändata. Pauk jalaga tagumiku on ikka ühtviisi naljakas. Sõjavastase filmiga on aga lugu keerulisem. Eriti kui see film põhineb romaanil, mis kirjutati rohkem kui 30 aastat tagasi. Filmiks sai aga alles 1971.
Vähemalt on algupärandile truuks jäädud ja noormees läheb ikkagi 1. MS kaevikutesse mitte Vietnami džunglisse. Saab ühe mõttetu missiooni käigus viga. Kohe päris kõvasti viga. Poisist jääb alles tomp. Suhtlemisvõimetu aga teadvusel tomp. Esiti püüab Joe hulluks minemisest pääseda ja hiljem püüab leida mingit viisi kuidas siiski enda põetajatega kommunikeeruda.Valdav enamus filmist jättis täiesti külmaks, ei puudatanud kohe mitte mingil tasandil. Ideeliselt ma saan aru, miks tahetakse sõjakoledusi näidata rohujuure tasandilt, kuidas üksikisikud kannatavad, sest kuigi sõja kuulutavad teineteisele küll kaks riiki, siis sõdima hakkavad isad ja vennad ja pojad. Kui vaataja kuidagi suudab filmi peategelasega suhestuda, siis loomulikult jagab ta ka tema kannatusi ja loomulikult nõustub filmitegijatega. Sõda on paha. On küll jah, aga milleks on vaja hakata ilmselget rõhutama siis, kui sõda juba ammu käib ja tegelikult hakkab vaikselt läbigi saama.
Lisaks veel finaalis esile kerkinud huvitav dilemma. It is not glorious and honourable to die for one's country, aga eutanaasia osas meil vastuväiteid pole. Sulg võib olla teravam kui mõõk, aga tankirügemendi vastu ma sületäie lillede ja "Sõda on pähh" loosungiga ei läheks. Kui relvad juba kõnelevad, siis on hilja jutlustama hakata.

paar päris humoorikat stseeni olid ka sisse lipsanud, siin sattus isa noortele armunutele peale

siin anti uus tähendus sõnale halastajaõde

siin pandi taustal muru nosima ükssarvik

väike džunglivihje surati ka ikka sisse

see vestlus oli kõige parem osa filmist. Donald mängis jumalat, kes igati vaevatud hinge avitada püüdis