OKnFF

Võrreldes mõne teise seltsimehega, kodanike Mets A. Vana ja X. Ipega,  polekski mul nagu erilist õigust siin praegu häält teha, aga nädalavahetus läks ikka käest ära natuke. Reedel väike soojendus, laupäeval suuremat sorti orgia ja pühapäeval rängas pohmellis veel väike suts otsa. Ning mitte viinapohmellist ei ole juttu, kuigi tuleb tunnistada, et sai antud ka oma tagasihoidlik panus tšehhide trooni kõigutamiseks, filme vaatasime. Nähud olid aga täpselt samad. Ühe filmi vaatame veel ja siis on küll kõik, no võibolla et kaks, järgmine päev kohe kui silmad lahti lööd hakkad mõtlema, et ega täna küll midagi asjaliku teha ei jõua, vaataks äkki ühe filmi. Eelpoolmainitud härrasmeestel polnud ka kummalgi piisavalt jõudu, et öelda stopp! ma enam ei vaata. Samas nende tsükkel hakkas ka juba neljapäeval peale, nii et pigem siis on suurem süü minu peal, et hädalisi õigel ajal mingi muu tegemise juurde suunata ei osanud. Õues lumememme ehitada või metsas jõulukuuske otsida.
Nüüd uue nädala alguses on esmaspäev ikka täitsa sinine. Minu kontol üheksa täispikka filmi, teistel mõnevõrra rohkem. Mis nüüd? Teha nägu et midagi pole juhtunud ja eluga edasi minna? Ei! See oleks ju Lugeja petmine, Lugeja kes on seisnud sellesinatse blogi kõrval nii headel kui halbadel aegadel, kes tahabki teada, et kuskil on keegi, kes ei oska oma vaba ajaga midagi targemat peale hakata, kui idiootses koguses filme vaadata, et saaks naisele/ämmale/ülemusele öelda, et "ja sina arvad, et mina ei tee oma vaba ajaga midagi mõistliku."
Seega nimetame üldkoosoleku otsusega nädalavahetuse ümber Onu Kalveri nimeliseks Filmiblogijate Filmifestivaliks ja kasutame sellest ülevaate andmiseks ametliku festivalist ülevaate andmise formaati (mitte ajada segi säästupostitusega).

Nu Ren Zhe(1983) - tuntutud ka nimede Challenge of the Lady Ninja ja Chinese Super Ninja 2 all. Säravalt halb film. Täpselt nagu Chinese Super Ninja järjelt oodata võibki. Sisu on parasjagu nii palju, et oleks õigustatud tähikute ja tossupommide ja naisterahvaste riiete loopimine.
Eriline kiitus selle eest, et kui ühel hetkel tundus, et midagi väga uudset siit filmist ei tule, siis lõpuvõitluse moleattack pani mõnust lausa oigama.

ninjakoolituse alustala - klassikaline mudamaadlus

mole power!!!

The Devil Rides Out(1968) - esimene film festivali alamprogrammist Õpetame Onu Kalveri Filmikunsti Suurkujude Cushingu ja Lee Vastu Piisavalt Aukartust Üles Näitama.
Astroloogihuvine noormees satub satanistide võrku ja Lee asub teist sealt välja päästma ja välja päästma ja välja päästma... Noormees on selles võrku langemises nimelt väga järjekindel.Tegelikult oli täitsa hea vaatamine, efektid olid natuke ajale jalgu jäänud ja lõpumoraal oli ka samavõrra ootamatu kui vastumeelne, aga positiivse poole pealt olid vanade ilusate autode kontsentratsioon nii kõrgeks aetud, et see kompenseeris need möödalasud.

The Real Ghostbusters: The Collect Call of Cathulhu(1987) - Tondipüüdjad ajavad inglisekeelses! tõlkes Necronomiconi jälgi ja peavad lõpuks meresügavusest tõusnud Cathulhuga rinda pistma.Vaadatud kahjuks originaalkeeles, mitte selles armsas tuttavas ninahäälses dubleeringus. Mõnus vahepala siiski.

The Curse of Frankenstein(1957) - Mõningate väikeste mugandustega (mis ilmselt seotud autoriõigutega) klassikaline frankensteinifilm. Cushing paruni ja Lee koletise rollis.
Andku Cushingu ja Lee Kanoniseerimise Ühingu juhatuse esimees Xipe mulle andeks, aga kuna märkimisväärset lisaväärtust originaalile ei lisatud ja Lee näitlemine oli pehmelt öeldes puine, siis jään kiitusega kitsiks.

jajah Xipe, ma tean. Lee oli koletis. Diktsiooni kallal oleks ikka võinud väheke tööd teha.

The Lavender Hill Mob(1951) - rahulikus tempos kulgev Ealingi stuudio kelmikomöödia pangaametnikust, kes pärast 20 aastat truud teenistust otsustab koos paari abilisega ühele kullakoormale käpa peale panna.Mitte päris nii naljakas kui Whiskey Galore, aga omas mõnusas tasases kulgemises siiski täitsa nauditav. Eriti meeldiv peategelase tarmukas olek, kes end pidevalt esilekerkivatest takistusest häirida ei lase, kõvakübara tugevamini pähe surub ja sirgeseljaliselt oma unistuse täitumise poole rühib.

In the Mouth of Madness(1994) - Carpenteri nägemus raamatumaailmast, mis kipub vägisi pärismaailmaks saama. Jama on selles, et see raamatumaailm on veidi kombitsaline ja eriti senisest elukorraldusest ei hooli.
Täitsa tugev triller. Sam Neill saab järjekordselt maha tugeva rollisooritusega mehest, kes vägagi kiirelt normaalsusest hullumeelsusesse kaldub.

Our Man Flint(1966) - puhtakujuline bondiparoodia. James Coburn kehastab superagent Derek Flinti, kes peab nurjama kurjade hipigeeniuste plaani maailma suurriikide desarmeerimiseks.Lootsin sellist ilusat värvilist spektaaklit, midagi Diaboliku stiilis ja filmi esimene pool vastas neile ootustele täielikult. Ükski loogikakübe ei seganud meie kangelase tegutsemise suurejoonelisust.
Hetkest kui pahalased Flinti kinni nabisid trügis aga esiplaanile lihtne tolatsemine. Kahju, Flint seikleb kahes filmis veel. Need jäävad nüüd vaatamata.

Frankenstein Must be Destroyed(1969) - Originaalideest on säilinud dr. Frankenstein ja tema lennukas unistus. Seekord on kandvaks liiniks tehniline küsimus, et kuidas oleks kõige parem võtta üks aju ja see teise aju asemele susata.
Võrreldes 57. aasta filmiga meeldis mulle oluliselt rohkem. Esiteks juba see, et oli põnev vaadata, et kuhu siis lõpuks välja jõutakse. Teiseks oli aeg veidi edasi läinud ja film tuntavalt teravamate vägivallastseenidega.

The Haunted Palace(1963) - presenteeritud ka Edgar Allan Poe's The Haunted Palace nimelise filmina. Puhtalt vaatajate meelitamise eesmärgil, Poe'ga on sidet niipalju, et lõpuks loetakse üks värss tema loomingut ette. Tegelikult suhteliselt lõdvalt Lovecrafti Charles Dexter Wardi juhtumil põhinev linateos. Charles Dexter Wardi rollis hr. Vincent Price.
Kui need nimed pole juba praeguseks ihu kihelema ajanud, siis ega ei ole mõtet seda filmi vaatama hakata. Sest no kristalselt aus olles, siis ainult plusse/miinuseid üles lugedes on tegemist ühe keskmist sorti vaatamiselamusega.
Subjektiivselt aga... Vincent Price muutub Charles Dexter Wardiks digimuutub Joseph Curweniks!

20 Million Miles to Earth(1957) - kosmoselaev toob Veenuselt tagasi näidise kohaliku loomariigi esindajast, kes Maa värskes õhus kasvuspurdi läbi teeb, nii et sõjavägi elukat ohjeldama peab asuma, enne kui see iidse Rooma linna maatasa jõuab lõhkuda.
Eriefektide eest vastutab Ray Harryhausen. Millega peaks kõik öeldud olema.

ilu on muidugi vaataja silmades, aga mustvalge on ikka parem