25 veebruar 2010

Lahutus Itaalia kastmes / Divorzio all'italiana(1961)

Selles filmis Sophiat ei ole, Marcelo on, aga Sophiat ei ole. Nii et ilma pikemalt keerutamata võib ära öelda, et siin filmis Sophia Loren striptiisi ei tee. Mingil müstilisel kombel ei tähenda see aga sugugi seda, et tegemist oleks halva filmiga, lausa vastupidi. Kõigi loogikaseaduste vastaselt on film, kus Sophiat sekundikski ei näidata, parem, kui film, kus Sophia ennast praktiliselt paljaks võtab. Maailm on ikka üllatusi täis.
Päris üksi Marcelo aga ka ei ole. Tal on armastav naine, kes pealiskaudsel vaatlusel näib piisavalt kobe, aga lähivõte paneb kõvemalgi mehel silma pilkuma. Eriti jõulise mulje jätab praktiliselt ühes tükis vohav kulmukaar ja igahommikust hooldust vajav ude huule kohal.Ning tal on ka kena 16 aastane täditütar.Oskate ehk aimata, kuhu see situatsioon välja viib? Lahutus pole muidugi võimalik ja pärast mõningaid humoorikaid, leidlike ja kahjuks teostamatuid plaane naisest vabanemiseks saab mees ajalehest inspiratsiooni ning otsustab naisele armukese otsida, et siis kirehoos ühtepõimunud patustajatele peale sattuda ja ettenägelikult käeulatusse sätitud revolver käiku lasta (hea käitumise korral kolm aastat vangis istumist).Võibolla mitte pööraselt naljakas linateos, keegi ju tordiga näkku ei saa, aga tugeva ja mitmeid ootamatusi pakkuva stsenaariumi toel ronib ta lõpuks välja siiski tasemele, kus ei saa teda kuidagi nõrgemaks kui suurepäraseks hinnata.

kirikukoori kastraat
lahe nüke, Marcelo mängib selles filmis ka

Eile, täna, homme / Ieri, oggi, domani(1963)

Mis ma siin ikka pikalt keerutan. Võiks ju rääkida lavastaja De Sica äratuntavast käekirjast, mille mees kolm aastat hiljem hiilgav täiuseni viis ja Caccia alla volpe lavastas (Ladri di biciclette on mul nägemata). Sest mees tegi head tööd juba siingi. Päris stiilipuhtast neorealismist* vast rääkida ei saa, aga võiks proovida kiita tema oskust väikeste killukeste haaval korraliku neorealismi ikkagi ladna huumori vahele ära peita.Võiks jaurata sisust. Kuidas film koosneb kolmest erinevast loost, mis käsitlevad kõik armastuse teemat. Esimeses püüab abielupaar seaduse pika ja karvase käe eest ohjeldamatult paljunedes pääseda. Teises viib igavlev miljonärinaine kirjaniku oma autoga lõbusõidule. Ning kolmandas peab "küünetehnik" jagama oma aega armuvalus vaimulikuõpilase ja professionaalset tähelepanu nõudva armukese vahel.Samas võiks aga ka lihtsalt öelda, et Sophia Loren teeb siin filmis striptiisi.

* ega ma tegelikult ei teagi milline üks stiilipuhas neorealistlik linateos välja peaks nägema, lihtsalt kui lavastaja varasemate töödega põgusalt tutvusin, siis käi see sõna kommentaaridest väga tihti läbi. ehk siis, kuna lapse tagumiku pühkimist Hollywoodi kuldajastu filmides ju ei näe, on tegemist uuendusega ning kuna lapse tagumiku tuleb ka tegelikult pühkida on tegemist realismiga, järelikult neorealism.

Kommid või elu / Trick 'r Treat(2008)

Tegemist ühes täiesti tavalises Ameerikamaa linnakeses toimuva Kõigi Pühakute Öö pidustuste käigus ja varjus läbiviidavate koledate ja veidi rohkem koledate sündmuste operatiivse kajastamisega. Umbes nagu Fred Jüssi konnade kudemisajal tiigikaldal kõhutamas, nii paneb ka Michael Dougherty enda ja oma võttemeeskonna elu ohtu, et uudistejanus vaatajal midagi nägemata ei jääks. Ja uskuge, Pühakute Öö kaitsepühak Rätipoiss võib teatud olukorras olla praktiliselt sama ohtlik, kui pesa kaitsel seisev juttselg-kärnkonn.Eriti tigedaks ajavad Rätipoisi koonrid vanainimesed, kes kommijahil lastele Baskerville'ide koera kallale ässitavad ning noored ja rumalad ameeriklased, kes oma rumaluses ei pea miskiks vanu auväärseid kombeid ja julmalt küünlaleegi summutavad.Film sellistest musta huumorit pakkuvatest sketšidest koosnebki, vaid läbivate tegelastega on need eraldiseisvad liinid kokku traageldatud. Nagu vana hea Vestmanni Piibelehe heitlus, kord peal olukorda kontrollimas, kord all tegevustikuga kaasa lohisemas.Mingist õudusest või isegi pingest ei ole juttugi, paanikahoogudest ja krampidest rääkimata, selleks on situatsioonid ja lahendused liiga klassikalised, aga veider huumorimeel saab vähekese kõdistatud.
arvestades milline direktor kohalikul koolil on, siis ei ole midagi imestada, et linna noorukid vähe rumalavõitu olid
süütu Punamütsike suures laanes, hunt ei ole enam kaugel

24 veebruar 2010

Pazuzu tembutab jälle / Paranormal Activity(2007)

Paanikahoogu ei tekkinud, krampe ei kogenud, keha ei kangestunud kordagi ja minestamist suutsin ka vältida. Siiski oli tegemist päris kõheda vaatamisega. Oren Peli on lõpuks välja nuputanud, et mitte millegi näitamine on kõhe. Ootusärevus ajab nihelema ja krutib pinget. Vaataja ei tea, kus poolt mats tuleb ja kas üldse tuleb.
Mees saab üks hetk teada, et keegi käib ta naisele öösel kolli tegemas ning ostab kaamera, et öine külaline videolindile jäädvustada. Väga lihtne idee, minimalistlik teostus (suurem osa tegevusest leiab aset magamistoas), verd ei näidata peaaegu üldse. Väga tubli.Päris huvitav oleks tegelikult teada, kas Oren ise just sellist filmi tahtiski teha või ei jätkunud verega mökerdamiseks lihtsalt raha. Oma vaimusilmas nägi kuidas naine tõuseb öösel voodist üles, jookseb mööda maja ringi, ajab suust verist vahtu välja, karjub umbluu ja vehib kööginoaga ja mees püüab teda meeleheitlikult maha rahustada. Telekas kukub ümber, diivanile tehakse plekid peale ja lõpuks hüppab naine läbi akna välja. Linti sai aga hoopis stseen, kuidas neiu seisab kolm tundi liikumatult voodi kõrval ja mees põõnutab rahulikult. Ma ütleks, et väga tore, et rahaga kitsas käes oli.Mis mulle veel meeldis oli mehe tegelaskuju. Alguses suhtus kogu ettevõtmisse huumoriga, siis läks põnevile ja lõpetuseks viha ja meeleheide, kus hirmsasti oleks tahtnud midagi teha, situatsiooni ikkagi ise ära klaarida, aga no ei oska.
Päris norimata aga ka ei saa.
prillidega poiss on väikest viisi demonoloog, kes astus korraks uksest sisse ja pani siis leekima, krt. rääkind õues oma jutt ära, kui toas ei julgenud.
iseenesest see tugevalt Exorcistiga seostuv stseen ei olnudki paha, aga ta tundus siia filmi sobimatu ja pani mind veelgi rohkem mõtisklema teemal, et kunstveri peaks olema oluliselt kallim, kui ta praegu on. kõige parem, kui oleks talongide peal.
ideaalne lõpustseen. film läks kahjuks veel kümmekond minutit edasi, mitte et edasi väga halb oleks olnud, aga seda plaani üle ei löönud.
teaks mõnd Amazoni müügiagenti, laseks uurida selle raamatu kättesaadavuse kohta, tundus põnev.

17 veebruar 2010

Jänkid Keiser Hirohito õukonnas / The Final Countdown (1980)

Pärast seda, kui lennukikandja USS Nimitz kogemata kombel läbi ajavärava 1941. aasta 6. detsembrisse põrutab, ning jäärapäised sõjaväelased lõpuks aru saavad, et keegi ei viska ühe maailma suurima sõjalaeva meeskonnaga nalja, lausub üks tegelastest väriseval häälel: "It opens up some amazing possibilities."
Tõepoolest, tubli Wikipedia abiga saab huviline teada, et laeva pardale mahub rohkem kui 5000 meest, aga veel olulisemalt üle 100 lennuki ja helikopteri. Lennukid, mis suudavad lennata kiiremini ja manööverdada paremini, kui jaapanlaste Mitsubishid, relvastusest rääkimata ja helikopterid, mis toona olid tuttavad põhiliselt da Vinci joonistuselt.Minul panid need amazing possibilities ootusärevusest igatahes sülje jooksma.
Kahjuks asjatult, võimalusteks need jäidki. Põhimõtteliselt oli tegu ühe US Navy poolt toetatud propagandafilmiga, kus demonstreeriti oma lennukikandja võimsust. Kui me ainult tahaksime, siis me suudaksime 40 aastat minevikus igast trikke teha. Jõudemonstratsiooniks oleks võinud ikka kellegi asisema valida.

Mis täpselt ta ülesanne seal laeva peal oli, aga ohvitseride koosolekule ei tohiks mingil suvalisel mehel küll asja olla.
loomad on muidu toredad, aga filmides on koerte ülesanne põhiliselt midagi ära rikkuda. kas läheb keegi põlevasse majja tagasi või jookseb krants varitsuse ajal kassi taga ajama vms. selles filmis saab mitu inimest surma.
üks vahva asi siiski tänu selle filmi vaatamisele juhtus. leidsin ühe päris põneva netilehe.

Rebasejaht / Caccia alla volpe(1966)

Peter Sellersi elu suurim õnnetus oli inspektor Clouseau kehastamine ühes veidrat värvi kaslase nimelises filmis. Vabandust, kas ma ütlesin ühes? Tegelikult siis seitse korda pidi mees seda kohtlast uurijat mängima (veidi iroonilise kombel, esimene millest ta eemale jäi oli Curse of the Pink Panther). Kõik aeg, kui ta oleks võinud kehastada hullu doktorit, superagenti, lihtsameelset aedniku või meistervarast, pidi mees mingit kivi otsima. Halvasti, väga halvasti.
Õnneks ta kuidagi siiski suutis veidi aega näpistada ja kõik need nimetatud rollid ka ära teha. Mille eest tuleb ainult tänulik olla, sest seni viimatine tutvus osutus ootamatult naljakaks. Olin valmis lihtsalt natuke muigama, aga pidin mitu mitu korda kõva häälega naerma. Sellers üksi sellega hakkama muidugi ei oleks saanud, nii et sama suur kiitus stsenarist Neil Simonile.
Kuritegelik geenius Aldo Vanucci/The Fox põgeneb elegantselt vanglamüüride vahelt, et oma noorukesel õel silma peal hoida ja üksiti üks ajaloo suurim varastatud kullalaadung maale smuugeldada. Neiukese näitlejahuvi viib selleni, et ühte pisikesse kalurikülla saabub kuulus lavastaja ja veel kuulsam ameerika südametemurdja, et seal üks film vändata. Sellise filmi, mis ainult sümbolitest koosnebki ja mis lõpu eel ettekandele tulles ühe filmikriitiku rõõmust pisarat pillama sundis.
Ning lõpetuseks sooviks kiita ka filmi heliloojat, mitut puhku avastasin end tegelastele kaasa ümisemast. Aga päris kindel ma nüüd ei olegi, kas see tänuavaldus läheb Burt Bacharachile (nii nagu väidavad tiitrid) või Piero Piccionile (nii nagu väidab imdb).

film juba algab väga lubavalt
paadunud pätil on paavsti pilt voodi kohale kleebitud
selle stseeni pani Myers oma Austin Powersi tarvis pihta
kaamera, kostüümid, kõik läinud. vähemalt püramiid jäeti alles.
maas istub filmi lavastaja Vittorio.
ning see prillidega poiss näeb välja nagu Fellini
very nice!
hullunud fimikriitik