31 juuli 2009

Legendi langemine

Õige mees ei nuta küll kunagi, aga igal reeglil on ka erandid. Midagi nii kurba ei ole ma tükil ajal nägema sattunud. Selline mees, sellises saates. Apokalüptilised ratsanikud saduldavad juba hobuseid.
tõeline pisarakiskuja, vaadata omal vastutusel

29 juuli 2009

Oli, enam ei ole

Albaanlastel on ikka vedanud. Hea küll, et me neile Eurovisoonil koti pähe tõmbame, aga filmimaailmas on nad meist ikka kõvasti ees. Encino olla väidetavalt eesti juurtega olnud ja DD sõimas meid kunagi, aga albaanlased on ikka täiesti omaette klassist. Selliste badasside klassist, et kui Chuck Norris magama hakkab minema, siis vaatab ta voodi alla, et ega seal ühtegi peidus ei ole. Mackey parim hooaeg üldse oli see, kui ta albaanlastega maad jagas. Keyser Söze soontes voolas raudselt vähemalt veerandi jagu albaania verd (ülejäänud oli jää ja sulalaava). Ja nüüd siis peab artriidiga võitlev Liam Neeson nendega maid jagama.Taken(2008) on nimelt selline film, kus pensionil olev eriagent peab oma tütre albaanlastest inimkaubitsejate küüsist päästma. Mitte küll maailma originaalseim filmiidee aga õnneks oli Steaven Seagal oma muusikaprojektiga hõivatud ja nii saigi Liam rolli endale. Ja teeb väga head tööd. Vanemal mehel on juba sarved maha joostud ja võtab endale aega et atra seada, ei hakka niisama huupi rähklema. Mis muidugi ei tähenda et pauku üldse ei tehta. Kui siht on teada siis mees enam kõrvale ei vaata ja lammutab korralikult. Sellised tühised asjad nagu südametunnistus ja empaatiavõime pannakse kõrvale ära ja lastakse silma pilgutamata vaesele vennikesele kasvõi 220 voldikest kubemekesse. Naughty, naughty.Et siis Luc Besson teeb seda jälle. Võtab suht suvalise idee, viskab väikese vimka sisse ja välja tuleb nagu alati. Täitsa söödav möll. Jean Reno kantseldas väikest tüdrukutirtsu, siniste juustega tulnukas hakkas suvalisel hetkel aariat laulma, Jet Li käis ringi koerarihm kaelas...

26 juuli 2009

Saame kokku?

Kõigil on omad suvepäevad ja kokkutulekud ja conid. Kas siis filmiblogijad saavad kehvemad olla? Kanalis on hetkel 55 blogi, osad küll varjusurmas, aga ikkagi. Peaks ju väikese ürituse jagu rahvast kokku saama küll.Umbes selline mõte tuli siis Metsavana sünnipäeval tasakesi õlut libistades. Suve on ka veel omajagu järel, RMK metsamajad tulevad praktiliselt tasuta kätte, peaks ju andma midagi kombineerida küll.
Kõik huvilised võivad kommentaariumis omapoolsete ettepanekutega lagedale tulla.

Filmiblogijate Kokkutuleku Komitee Idee Sihtasutuse esimehe volitusel esimehe esimene asetäitja Onu Kalver.

22 juuli 2009

Harryhauseni retrospektiiv

Loodetavasti ei teki ühelgi lugejal praegu küsimust, et kesto Harryhausen siuke om? Igatahes, nelja filmi suhteliselt järjestikust vaatamist võib ju sedamoodi nimetada küll. The 7th Voyage of Sinbad(1958), Jason and the Argonauts(1963), One Million Years B.C. (1966), The Golden Voyage of Sinbad(1974). Ning nii igaks juhuks, Ray Harryhausen on neis filmides nukujuht.
Ei teagi kes praegu neist CGI meestest kõige osavam tegija on, aga küll tahaks teada, kas mitmekümne aasta pärast keegi viitsiks paljalt efektide nägemiseks no näiteks Transformereid vaadata? Sisu seal ju mainimisväärset ei ole, täpselt nagu neis neljas vaadatud filmis. Aga on nukud, sellised nukud mis oma kohmakusele vaatamata endiselt tunnustavalt noogutama panevad.

The 7th Voyage of Sinbad - kuri nõid muudab kauni printsessi pisikeseks ja veenab Sinbadi, et ainus vasturohi asub saarel, kus täiesti juhuslikult asub ka maagiline võlulamp ja pool tosinat ohustatud liiki elukaid, kes enamik on Sinbadi käe läbi väljasuremisele määratud. Komöödiväärtus olemas.
Ilmselt kõige armsam kõigist Harryhauseni vaimusünnitustest
Titaanide surmaheitlus: Draakon vs Kükloop. Jackson pani selle stseeni julmalt pihta oma King Kongi jaoks: King Kong vs T-Rex, koreograafia oli põhimõtteliselt üks ühele.

Jason and the Argonauts - Kuldvillaku jaht, vürtsitatud parimate paladega Kreeka mütoloogiast. Ray enda arvates ta parim film ja ohustatud liikide hulk, kes on Jasoni käe läbi väljasuremisele määratud, on tõesti muljetavaldav. Komöödiaväärtus mainimisväärne.
Ray tundub suhteliselt kokkuhoidlik mees olevat, kui ikka mingi trikk selge on siis kasutatakse seda kui aga võimalus tekib.
siin filmis teeb käilakuju ainult silma
jälle see paljukäelisus
stseen, mis tuleb ühest Fulci filmist tuttav ette, Zombie 2(1979)
ühest luukerest on saanud seitse, progress on üks võimas asi

One Million Years B.C. - praktiliselt dialoogivaba sissevaade kahe hõimu toimetamisse karmis eelajaloolises maailmas. Äärmiselt tuim vaatamine. Komöödiafilmina toimiv.
üks mehe silmapaistvamaid töid
Titaanide surmaheitlus: Cetatosaurus vs Triceratops.
jälle üks tiivuline põrguline

The Golden Voyage of Sinbad - Kahtlast maski kandev kuningas veenab Sinbadi sõitma kaugele saarele, mida asustavad muuhulgas mitmed ohustatud liigid, kes seekord ei ole Sinbadi käe läbi väljasuremisele määratud, mingit kullast jullat otsima. Jullat jahib ka kuri võlur. Komöödiaväärtus eeskujulik.
käilakuju on jalad alla saanud
tiivuline põrguline, Argonautide filmist, mõõtkava vähendatud
mitmekäeline mõõgakangelanna
mida aeg edasi seda rohkem hakati filme ka naiseihuga vürtsitama, Sinbadi seikluste järgmises osas, Sinbad and the Eye of the Tiger(1977), mida ma hiirega klikkides vaatasin, näeb juba ka alasi neiukesi ringi silkamas
Titaanide surmaheitlus: Kentaur vs Griffin

19 juuli 2009

Töönarkomaani pihtimus

Üks õige eestlane rabab terve oma puhkuse tööd teha. Kes küürutab maal porgandipeenras, taskurätik päikese kaitseks pähe seotud. Kes ehitab naabrimehega kahasse maakividest suitsuahju, üksi ei oska, aga naabrimees on siukest vigurit varem korra näinud, nii et mis see ehitamine siis ka ära ei ole. Võibolla jõuab korra ka kuskil soojal maal nädala päikese käes lebamas käia. Igatahes pärast puhkust tagasi tööle minnes hakkavad hääled eriliselt kandma just oma tehtud töödest rääkides, rind paisub uhkusest ja silmad säravad peas. Egiptuses on isegi asutuse puhastusoperaator käinud, suitsuahi on aga ainult sinu oma.
No vot, sellepärast ma siis olengi terve viimase nädala redeli otsas kõõlunud ja pintslikesega maja võõbanud. Pannes seejuures vastu kõigile kiusatusetele ja öelnud ei rohkemale hulgale peokutsetele kui ühele hästikasvatatud poisslapsele sünnis oleks. Aasta Peopiduri auhind on kindlalt minu.
Tähestiku järjekorras siis üritused, kuhu oleks tahtnud minna, aga ei jõudnud.
1. American Beauty Car Show Haapsalus
2. Amme Rock Vasulas
3. Estcon Taevaskojas
4. Mingi läbu Ulilas
5. Rock Ramp Viljandis
Vabandan kõigi nende ees, kellele minu töörabamishimu diskomforti on valmistanud ja püüan edaspidi kergemini kättesaadav olla. Kohe kui maja lõpuni värvitud ja uus aed valmis on.
Vahepeal on aga päike end niipalju keerata jõudnud, et saan oma pühakolmainsuse - pintsel, sein ja redel-juurde tagasi joosta.
PS: Lähimas tulevikus äkki mõni filmipost ka. Materjali natuke isegi on.

10 juuli 2009

Brüno

Lugesin hommikul Postimehest arvustust ja kommentaare siis ka. Lugesin ja mõtlesin, et küll on ikka häbi. Ainult mingi inimeste alandamine käib ja mina kavatsen sellist filmi, Brüno(2009), vaatama minna. Kas ma siis tõesti olengi "meelelahutuse madalaimatele vormidele orienteeritud olend, kes räigete labasuste peale naerda kõõksub."
Kui see film nüüd tõesti see mõõdupuu oli, mille peale tõeline Inimene piinlikusest ja vastikusest pea kõrvale keerama peaks, siis ma olen raudselt see labane jobu. Ja minge teate persse oma haige mölaga! Minge vaadake film ära enne, raisk!Kui Borat oli lihtsalt katalüst, kes pani süütenööri otsast susisema ja lasi tavalisel inimesel kõik töö ära teha, siis Brüno pistis selle susiseva dünamiidipulga endale kannikate vahele ja viis alustatu julgelt lõpule. Inimeste osaks jäi lihtsalt pealtvaatamine. See, kui nad seda piisava väärikusega teha ei osanud ja oma lollusel välja paista lasid, mis mõttes see kellegi alandamise alla läheb.
Film on igatahes pööraselt naljakas. On tõesti ka paar sellist hetke, mis on pigem labased kui naljakad, aga neid on vähe ja need ununesid ruttu. Filmi sisu vast uuesti ümberjutustama ei hakka, Valner sai sellega päris hästi hakkama, aga ühte ütlen veel. Sachal on cojonesed, mis paneks pulli piinlikusest punastama, ma ise nägin. Minna kolme relvastatud mehega metsa ja hakata pedejuttu ajama, repsect!

06 juuli 2009

Lohista mind põrgusse

Ma ei ole ühtegi Ämblikmehe filmi näinud, ma lihtsalt tean et nad on olemas ja et Sam Raimi on nende lavastaja. Väike loogika selles valikus isegi on, sest Sam on nooruses ühe superkangelase filmi juba teinud, Darkman(1990). Aga kuigi täitsa viisakas saavutus, siis mitte see ei ole põhjus Samist heldimusega rääkimiseks. Evil Dead on. Esimene, teine ja kolmas. Puu vägistab naise, Ash saeb endale käe otsast, pisikesed Ashid ründavad suurt kahvliga, hindamatu.
Ja nüüd on Sam oma juurte juures tagasi, Drag Me to Hell(2009). Kui on võimalik omaenda vanematele töödele sügav kummardus teha, siis just seda Raimi teeb. Üks pool on selline tõsine Evil Dead stiilis õudustriller ja teine rohkem Army of Darknessi laadis tumemust komöödia.
Üks vähestest headest asjadest Shyamalani Happeningus oli see hull vanamutt. Sami filmis on see üks paljudest headest asjadest. Ja põhjuseid miks üks hambaproteeside, kõõrdis silmade, mustade küünealustega küürakas memmeke enamikul vaatajaist kõhu lahti ehmatab on oi kui palju, kohe nii palju, et paneb küsima, miks ei ole igas õudusfilmis üht sellist eidekest askeldamas.-Ta on reaalselt olemas, igal piisavalt pikal tänaval või piisavalt kõrges korterelamus on üks selline.
-Ta on juba rohkem selles teises maailmas kui siin, tema korterist pääseb välja nii Pärna uulitsale kui Põrgu alleele.
-Pooled vaatajad mõtlevad hirmuga, et kunagi näen ka mina selline välja ja teine pool vaatajaid mõtleb õudusega, et kunagi tuleb sellisega koos elada.
-Ning ega ka välimuses ju erilist vahet ei ole.
Aga veel. Varjudega mängimist igamees ikka ei valda, igamees ei julge sellist asja proovidagi. Mismõttes laseme majaseinale lihtsalt mingi varju, aga veri ja soolikad, kuhu siis need saavad? Selline asi küll kedagi ei hirmuta. Või siiski?
Kassipoeg. Lapsed ja loomad on ju tavaliselt puutumatud. Nii et paljalt selle eest, et juleti selline asi filmi sisse panna üks lisapunn jälle juures. Teo moraalsus on siin hoopis teine teema. Õrna häälega kiisukest kutsuv neiu, endal haljas tera käes, kutsus igatahes saalis nii mõnegi turtsatuse esile. Ja sellistest pisikestest detailidest saabki lõpuks üks hea asi kokku.Üks eriti meeldiv stseen oli veel see hauas müdistamine. Puhas Tales from the Crypt, Keeper oli ainult puudu. Nii et muuhulgas tegi Sam veel kummardusi ühele ja teisele poole. Üks mille veel raudkindlalt ära paigutada oskan tuli päris lõpus.Halvasti läks ainult selle lõputwistiga, ega ta just eriline üllatus ei olnud küll. Eriti viimasel ajal on õudusfilmides kombeks saanud. et lõpus läheb ikka kõik peesse. Sellest tõrvatilgast jäi aga selgelt väheks, et üldmuljet rikkuda. Loodetavasti ei tee nüüd mees veel kolme osa Ämblikmeest, enne kui järgmise õudukaga maha saab.

05 juuli 2009

Raudmees

Neid suuri suviseid möllufilme ju lausa peab kinos vaatama. Sama hästi sa võiks ju ka näiteks telekat naabri akna taga vaatamas käia. Pildi saab kätte, aga no mis elamus see ka on. Umbes sellise mõtteavaldusega (roppused eemaldatud) lööks mu maa suvalise kino PR mees, kui ma mõnda sellist tunneks ja julgeks talle tunnistada, et ma vaatasin Iron Mani(2008) ära kodus, mitte projektoriga, mitte telerist vaid tavaliselt arvutiekraanilt, küll laiekraan, aga ikkagi. Ketser, karjub mu kujuteldav tuttav.
Aga me ei räägi siin ju praegu Sõrmuste isanda maratonist, tegemist on ühe järjekordse koomiksiadaptsiooniga, mis sarnaselt ühe hea burksiga on küll meeldiv ja lihtne tarbida, aga sa ei meenuta aastaid hiljem, et küll oli ikka maitsev suutäis, kotlet oli nii hõrk, hapukurgiviil meeldivalt krõmps, suunurgast allanirisev kaste kreemjas unelm ja see sulanud mass, mida vist juustuks nimetatakse ka ropp hea.
Parim mida sellise filmi tegijad loodavad, on see et publik poole seanssi pealt püsti ei tõuse ja saalist välja tunglema ei hakka, sest viimasest paugutamisest on juba mitu minutit möödas. See et keegi viitsib nende teose ainetel mingi mõttekäigu kirja panna on juba puhas boonus.
Suurim pluss tegijatele selle eest, et peaosaliseks üks korralik näitleja valitud, mitte mingi suvaline tatise ninaga Shia/Tobey/Keegi Kolmas. Robert teeb küllalt kitsastes piirides küllalt head tööd, see et tal pisike tuumareaktor kõhus tolkneb, ei ole ju enam tema süü. Filmi vaatamise ajal need möödapanekud tegelikult väga ei häirinudki, pärast jäid nagu mõtlema, et midagi oli nagu nihu. Mees ehitas raketi asemel ordurüütlit ja keegi ei saanud aru?
Aga vähemalt ei muutunud ükski auto robotiks, alati ühe hea vaatamiskogemuse eeltingimus. Löön siis teise kärbse ka selle postiga ja paljastan oma viha allika mida mainitud julga suhtes tunnen (lisaks sellele, et ma ta vaatamise eest raha välja käisin).
Nad vahetasid selle auto selle auto vastu. Halba maitset ei vabanda miski.