27 veebruar 2009

Tal on sust suht pohh

On ikka kole küll, kui tuleb ühel hetkel tahtmine minna ja ennast taskus pehmel toolil mõnusasti kerra tõmmata ja muuseas ka mõni kinopilt ära vaadata ning kui siis selgub et põhimõtteliselt on valida kas sent-surmale-võlgu Bojarski või mingit kahtlast liini pidi urbaankepiga seotud He's just not that into you(2009). Aga kuna neiud Scarlett ja Drew näevad ikka olulisemalt apetiitsemad välja kui Mihhail ja sõbrad ning teinepool oli ka küllalt üheselt mõista andnud, mis filmi temake näha soovib, siis jäid musketärid pika ninaga (ja tühja rahakotiga).
Hämmastavalt viisakas vaatamiselamus. Lõpp kiskus küll kiiva, luues mul seose nende põnevate eneseabi kassettidega, mida vist iga ameeriklane mingi eluetapi jooksul kuulmekilede purunemiseni kuulanud on. Et siis moodne naine võib ka üksinda õnnelik olla, ei ole tal klitoriaalse orgasmi saavutamiseks mingit mehekaltsu vaja.

Millega aga täpsemalt suutis siis üks puhas naistekas roppu ja karvast mehekaltsu võluda. Esiteks olid need probleemid, millega tegelased ekraanil maadlesid piisavalt hästi püstitatud, et kuigi lahendus oli ette teada, siis lahenduskäigu vaatamine hoidis pilgu kenasti lina peal kinni ja mõtte liikumas. Lahendused olid küll igavalt traditsioonilised, aga vahel lihtsalt on teekond enam väärt kui saavutatud tulemus. Ning teiseks oli see teekond ka piisavalt naljakas, tõe huvides tuleb muidugi ära mainida, et enamus aega naersin ma täiesti valede kohtade peal (st. mina naersin ja enamik ei naernud), aga mis siis sellest. See näitabki ju seda, et film töötab erinevatel tasanditel ja puututab erinevaid inimesi erinevalt?

Filmi suurimaks plussiks sai minu jaoks aga see hetk kui endale teadvustasin, kui hea elu mul ikka on. Kõik see stress, mida vaesed kaaslasejahil inimesed läbi pidid elama...

Üks seos veel siia otsa. Hiljuti kuulsin raadiost sellist juttu, kuidas vallalisi naisi õpetati püsisuhtes mehi üle lööma, sest need on juba sarved maha jõudnud joosta ja harjunud naisega koos elama. Täitsa põnev oleks teada, kuidas püsisuhtes naised sellesse teemasse suhtuvad. Vudivad sekspoodi pesu ja lelusid ostma või hoopis jahitarvete poodi kärbiku järele?

26 veebruar 2009

Sügaval sügavas kurgus

Seoses sellega, et Lepa Tomm endale telekanali ostis, ühinen ka mina arvamusliidrite Juure ja Oja sooviga, et ehk tuleb nüüd ometi Kalevi Spordi kavasse ka veidi porri, sest kesse sel raskel ajal, kui majandussurutis kangialustes luurib, ikka Elioni jõuab nuumata. Seniks tuleb aga leppida selle napi valikuga, mida teised kodumaised telekanalid pornograafia pähe lihtrahvale üritavad maha parseldada. Inside Deep Throat(2005) siis ühe näitena. Lootsin küll, et kui linastusaeg nii hilisele õhtutunnile on lükatud, siis näeb ikka midagi põnevat, aga ei halligi. Penetratsioonist ilma nigu peni pehmest leivast. Pooleteisttunnist filmi ikka üksainuke deep throat stseen välja ei kanna.

Eriti veel kui sinna ette ja taha näidati vanu pakse ameeriklasi rääkimas sellest, kuidas nad kolmkümmend aastat tagasi seksrevolutsiooni tegid. No eks neil ju tegelikult oli õigus ka, aga kuna tegijad oli selle põneva teema nii laialt ette võtnud, kui vähegi kannatas, siis jäi see ülevaade mu arust suht pealiskaudseks. Enamik Deep Throati võttemeeskonda kiitis, kui tublid ja toredad ja originaalsed ja tõelised innovaatorid nad olid ja kuidas nad omaenda pisikeste kätega seksi pimedast ja teki alt päevavalguse kätte tirisid kõigile vaatamiseks ja avastamiseks. Kuigi kui nüüd veidi lihtsustada, siis tegelikult oli neil vaja vaid leida paar hipit, vaba pind ja kaamera. Alles päris lõpus julges DT lavastaja ise ka õrnalt rahateemat puudutada.

Ja Linda Lovelace'ga läks veel õnnetumalt, kõik teised said möliseda umbes nii pikalt kui kaameras linti oli, DT suurimast staarist Lindast näidati paari arhiivikaadrit ja kõik. Tõsi, daam oli juba surnud, aga tuhnind siis arhiivides rohkem ja lasnud sugulastel, tuttavatel rohkem heietada.

Kui välja arvata teadmine, et naisterahvas on võimeline ka klitoriaalset orgasmi kogema ja sellega mingit tervisehäda ei kaasne, siis rohkem infot ma sellest dokist küll ei saanud. Mis on lausa häbematult lahja tulemus. Deep Throat(1972) ise on kohe oluliselt kõvem vaatamiselamus.

25 veebruar 2009

Veritsev Romeo

Äärmiselt meeldiv on vahel poole filmi pealt avastada, kuidas ühe hea liigutusega kogu eelnev ja järgnev keskpärasus kompenseeritakse. Sest et kui Lena Olin välja arvata siis on Romeo is Bleeding(1993) suhteliselt keskpärane linateos.
Gary Oldman on just täpselt sama paheline ja kergelt hullumeelne nagu enamikus oma rollides. Seekord siis müüdava politseiniku osas. Ja müünud ennast kohalikule isakesele, kes ühel hetkel avastab, et seni head tööd teinud võmmi vihje ei ole vett pidanud ja potensiaalne tunnistaja lippab hoopiski vabalt ringi, selle asemel, et kalu toita.

Kogu seda sahmerdamist on püütud lahendada vanas heas noiri stiilis, aga kas ei ole mina žanri määratlevate elementide täpselt kursis või panid tegijad ise puusse, aga üldmulje jäi pigem sellise odava telefilmi tasemele. See pidev pealejutlustamine ja muusikataust veel eriti, ilma eriliselt pingutamata olin ma võimeline ette kujutama, kuidas kaamera suvalisel hetkel tegevuselt kõrvale kaldub ja näitab kaadrist väljas saksofoni kääksutavat Kenny G'd.

Aga nagu juba öeldud, siis just see Lena Olini kehastatud vene juurtega hitwoman, kes isakesele peavalu valmistab ja kelle võlude ohvriks Romeoks kutsutav Gary Oldman loomulikult langeb, oli see rosin sepikus, mis jättis filmist pigem meeldiva mälestuse. Selline femme fatale, kelle kõrval Nikita vagura lambukesena tundub. Lena, Juliett ja saag, kolmik mis igal vanal perverdil südame kiiremini põksuma paneks. Muidugi ei tahaks sellise naisega päris elus kohtuda, aga filmilinal vägagi sümpaatne psühh.

verega üldiselt ei koonerdatud
küll tahaks teada mis selle kostümeerija peas toimus, kes Donil sellise hõlsti selga käskis ajadapärast seda õnnetut äpardust saega

19 veebruar 2009

Deemoni mask ehk must pühapäev

Algas ju kõik nii hästi. Mõnulesin juba ette, kuidas saab venelaste Вий'ga(1967) paralleele vedada ja samas lootsin ka, et Bava itaalia temperament lööb vahel välja ja laseb verel vabamalt voolata, kui nõukogude kinematograafid omas versioonis.
Seda ta tegi küll jah, avastseen virutas ikka mõnusalt haamriga otse mõnukeskusesse, aga etteruttavalt võib öelda, et see jäi ka La Maschera del Demonio(1960) suurimaks õnnestumiseks. Verd voolas küll veel ja grimmiga mängiti ka edaspidi, kuid selle kõik tegi põhimõtteliselt olematuks see pettumus, mis tabas sel hetkel kui lõplikult ära jagasin, et Gogoliga pole sel filmil küll halligi seost.

Mario, Mario ja Ennio olid nimelt kirjutanud stsenaariumi, millel rohkem ühist Dracula legendiga, sest oli ju ka tegevuspaigaks põhimõtteliselt ikkagi vana hea Rumeenia valitud. Mis tõi endaga kaasa ka piisakese huumorit, mind nimelt küll lõbustas, kuidas itaallased üksteist vene nimedega kutsusid, hääldades neid kuidas juhtus. Aga muus osas oli tegemist täiesti tavalise vampiirijahiga, sajandeid vana legend, hirmunud külarahvas, ootamatult sündmuste keerisesse sattunud kangelane ja muidugi neiu kelle südant võita ja kaela kallal nakitseda ihales nii kangelasnooruk, kui ka peavampiiritar.

Aga ei olnud see film vaatamine ka päris nii kole kogemus, kui siiani kirja pannud olen. Lavastajana oli Bava lihtsalt nii hea, pigistas vanast lossist ikka viimase välja. Et siis silus selle meeldivalt kõheda atmosfääri abil suuremad konarused ära ja vedas filmi võiduka lõpuni.

vana loss oli muidugi tuubil täis ka salauksi ja lõkse
isegi lendama ei pannud nad seda kirstu, niisama tegid pauku
ilu on muidugi vaataja silmades, aga emotsionaalselt mitte just kõige tasakaalukam tüdruk, nii kui oli väikseimgi võimalus kriiskama hakata, kasutas võimalust
mina on ikka kuulnud, et kui nõida põletamisele viiakse tuleb endale undruku alla kaks kilo püssirohtu ja samapalju naelu ära peita

18 veebruar 2009

Ühe mehe uskumatu elu

Eks ma olen seekord ise ka väheke süüdi, oli mul vaja seda videot vaadata. Igatahes läksin ma kinno sellises vähe norivas meeleolus ja kuna ükski neist suurtest emotsioonidest mida The Curious Case on Benjamin Button(2008) minu poole paiskas kohale ei jõudnud, saab ka järgnev postitus olema noriva alatooniga.
Hiljutisest Mortal Stormi vaatamisest julgustatuna saan kinnitada, et siinkirjutaja näol ei ole tegemist ürgisasega, kellelt tunnustavat mörinat kuuleb kinos ainult pärast kahe tosina auto ärakäkkimist ja silmanurgast pigistab pisara uudis, et mees kellega viimane nädalavahetus kilone viin sai ära lahendatud on otsustanud täiskarsklaseks hakata. Aga BB uskumatu elu lihtsalt ei puudutanud mind mitte ühelgi tasemel, ei olnud ta silmikinnipigistama panevalt halb, aga temas puudus selline säde, mis mind erutusest nihelema oleks ajanud.

Või kui selline säde tõesti oligi, siis matsid selle hubiseva leegikese sellised asjad mille kallal norida andis. Mõned näited siis ka, et keegi niisama lahmimises süüdistada ei saaks. Miks peaks vanamehe kehas elav nooruk endale esimeseks armastuseks valima kuldses keskeas daami? Kas tõesti oli hirm pedofiiliasüüdistust saada, mis loomulikult oleks lõpetanud igasugused unistused Oscaritest. Et siis ei saanud 20 aastase mõistusega ja 60 aastase välimusega mehe pruudiks valida napilt 18 aastast neiut, sest see oleks äkki liiga veider välja näinud? Ses mõttes, et ega see Heffneri taat ka kõige normaalsema mehe kuvand just ei ole.

Järgmiseks torisemisaineks sai Benjamini ootamatu noorenemine, allveelaeva lasi põhja veel äti välimusega Brad, sõjast tuli ta tagasi aga juba praktiliselt ilma grimmita. Mõned kortsud ikka veel olid, aga sarnaselt Tuulepealse maaga pandi suurimad lootused parukale, kui ikka juustes halli on, siis petab raudselt vaataja ära, mis neist näojoontest ikka.

Näojooned muutusid aga ootamatult oluliseks siis, kui Benjamin juba päris Bradi nägu oli, kõigi naisvaatajate rõõmuks suskas David sisse ka paar sellist kaadrit, mille eesmärgiks ei olnudki miski muu, kui lasta poisil lihtsalt kena välja näha. Sest ega ta ju näidelda ei oska, puhtalt välimuse pärast teda ju Hollywoodis hoitaksegi.

Sellised mõtted siis, aga et enamiku fimi näinute arvamused on hoopis positiivsemat laadi, ärge laske ennast segada ja minge vaadake 13 Oscari nominent ikkagi ära. Muidugi kui keegi minu käest küsiks, siis ma ütleks et see on siis ikka eriliselt kehva filmiaasta olnud, kui Benjamin Button parima filmi kuldmehikese koju viib. Forrest Gumpi kohta ju räägitakse siiamaani, milline ääretu ebaõiglus see oli, et ta Pulp Fictioni eest parima filmi tiitli noppis. Ei tahaks küll, et Eric Roth jälle sama tembuga hakkama saaks.

17 veebruar 2009

Surelik torm

Raamatu "1001 filmi mida elu jooksul peab nägema" tellisin ma endale mõned aastat tagasi jõulukingiks, lugesin ta joonelt läbi ja panin kenasti käepärast ära, et vajadusel üle sirvida, mälu värskendada ja vaatamisideid noppida. Just noppida huvipakkuvamaid välja, sest seda plaani, et ma elu jooksul kõik need filmid ära vaatan, mul küll ei ole. Eriti kui isegi sellise valikulise vaatamise juures on sisse lipsanud filme, mille väärtuses ma julgeks kahelda.Mortal Storm(1940) ei ole õnneks üks sellistest filmidest.
Miks ma aga 1001 filmi raamatu teema üles võtsin on see, et tolle kriitiku väitel on tegemist natse hullumeelsetena kujutava teosega. Sama hea oleks ju koera peale karjuda selle eest, et see oma mune lakub. Koertel lihtsalt on selline eelis. Aga et natsidele ette heita seda et natsid on? Mis nad sinna parata saavad, et grupi intelligentsitase on võrdne selle grupi kõige lollima isendi intelligentsitasemega. Targad mehed ütlevad selle kohta jagatud vastutus või siis et kui kõik vastutavad siis tegelikult keegi ei vastuta. Inimesel lihtsalt on selline viga küljes.
Igasuguste arusaamatuste vältimiseks, siis jah natsid olid pähh-pähh ja käitusid pahasti paljude rahvustega, juudid sealhulgas. Aga see on ilmselge ja ammu teada ja kui Borzage oma filmis ainult seda teesi tõestada püüaks siis sõimaks ja tatistaks ma siin hullemini kui Zuroff Mengele haual.
Mida Borzage aga näitas oli see, et mitte kõik sakslased ei olnud natsid. Isegi puhastverd aarialane ei olnud automaatselt nats, enamik läks tõesti vooluga kaasa, aga oli ka selliseid kes rassiau reetsid. Aga kui filmi esimene pool jättis mulje, et näidatakse mõne pühendunud parteiliikme ümberkasvamist, siis tegelikult visati ühel hetkel vimka sisse ja arendati edasi kahe armunu liini, kes võimuesindajate kiuste üle piiri üritasid putkata. Ehk olen vanui kergemini mõjutatavaks muutunud, aga küll oleks tahtnud näha, et neid püüdlusi ka edu saatnuks.

Seda üks draama endale muidugi lubada ei saanud, aga väga hüva vaatamine oli Mortal Storm ikkagi.

Is it your opinion, that there is no difference between the blood of an aryan and the blood of a non-aryan?
tõeline pisarakiskuja stseen, aga mitte kunstlikult punnitatud aga tõesti mõjuvalt mängitud
õrn bondifilmi fiiling

16 veebruar 2009

Vana templi varemetes

Ühes korralikus algajale filmikriitikule mõeldud käsiraamatus on raudselt sees, et õudusfilmist kirjutades tuleb viidata kas Bela Lugosile või Boris Karloffile või Psycho duššistseenile, kõige parem muidugi kui kõigile kolmele. Draamafilmi juures ülistada Marlon Brandot kui Stanislavski koolkonna eradaimat tähte või kiita näitlejannat selle eest, et tal on Bette Davise silmad, Audrey Hepburni nina ja Grace Kelly kõrvad. Eriline õnn tuleb aga kirjanikuhakatise õuele siis, kui ta saab teksti sisse surada monstrumi rashomon-like storytelling.
Mille peale kõik lugejad noogutavad teadjalt, võtavad värskenduseks lonksukese konjakit ja hakkavad rääkima, kuidas vana hea Akira ikka oskas filme teha.
Ei ega ma ei väidagi vastupidist, aga enne Rashômon(1950) vaatamist oli mulle jäänud mulje, et selle filmi suurim väärtus ongi selles, kuidas sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutitatakse ja vaataja pead murdma sunnitakse. Aga see on paljalt meetod ja kui pärast vaatamist tõesti ainult see meelde jääb, et sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutiti on midagi ikka väga valesti.

Ehk kui Rashomonist kõige olulisema asjana struktuur meelde jääb, keerab Akira ilmselt hauas teise külje. Üritas teha sellise inimloomust lahkava filmi, mis ei astu kohe algusest kohtumõistja rolli vaid laseb kõigil oma versiooni juhtunust ära rääkida, kuulab rahuliult ja jätab kogu otsustamise vaataja õlule. Keda uskuda, keda mõista, keda hukka mõista, kellele andestada.


Mis häirima jäi oli see eelmäng, kuidas kaks varemetest varju otsivat meest kolmandale korrutasid, et nii õudsat lugu ei ole nende kõrvad veel elus kuulnud. Kain tappis oma venna. Sama kole lugu ja palju vanem. Aga see on ka ainus asi millega norida tahaks, ülejäänu oli väärt vaatamine.

on siuke teooria, et kui kaks inimest kohtuvad siis tegelikult on kohtumisel kuus erinevat inimest, nii nagu nad on, nii nagu nad ise ennast näevad ja nii nagu teine neid näeb. Tajomaru nägi igatahes ennast, kui vapper ja kaval seiklejahing.
väidetavalt olla Rashomonis valguse ja varju kasutamine väga täpselt välja timmitud, kes on varjus, kes valguse käes. võibolla tõesti, minu tähelepanematu silm ütleks, et võrreldes enamiku teiste mustvalgete filmidega mis ma näinud olen oli sellist varjuga mängimist kas vähem või oli see paremini filmi suudetud sulandada.
vaene naine oli see kõige suurem kannataja selles filmis, vähemalt nii tuli tema jutust välja
ja samurai oli siis loomulikult vapper ja üllas sõdalane, kellele tema au kõige tähtsam on.
vähem mölinat, rohkem näoilmetega mängimist
vihm on alati hea ja selge sümbol olnud, kuidas vanad patud maha pestakse ja eluga edasi minna tuleb