Ühes korralikus algajale filmikriitikule mõeldud käsiraamatus on raudselt sees, et õudusfilmist kirjutades tuleb viidata kas Bela Lugosile või Boris Karloffile või Psycho duššistseenile, kõige parem muidugi kui kõigile kolmele. Draamafilmi juures ülistada Marlon Brandot kui Stanislavski koolkonna eradaimat tähte või kiita näitlejannat selle eest, et tal on Bette Davise silmad, Audrey Hepburni nina ja Grace Kelly kõrvad. Eriline õnn tuleb aga kirjanikuhakatise õuele siis, kui ta saab teksti sisse surada monstrumi rashomon-like storytelling.Mille peale kõik lugejad noogutavad teadjalt, võtavad värskenduseks lonksukese konjakit ja hakkavad rääkima, kuidas vana hea Akira ikka oskas filme teha.
Ei ega ma ei väidagi vastupidist, aga enne Rashômon(1950) vaatamist oli mulle jäänud mulje, et selle filmi suurim väärtus ongi selles, kuidas sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutitatakse ja vaataja pead murdma sunnitakse. Aga see on paljalt meetod ja kui pärast vaatamist tõesti ainult see meelde jääb, et sama lugu erinevate nurkade alt rääkides põnevust krutiti on midagi ikka väga valesti.
Ehk kui Rashomonist kõige olulisema asjana struktuur meelde jääb, keerab Akira ilmselt hauas teise külje. Üritas teha sellise inimloomust lahkava filmi, mis ei astu kohe algusest kohtumõistja rolli vaid laseb kõigil oma versiooni juhtunust ära rääkida, kuulab rahuliult ja jätab kogu otsustamise vaataja õlule. Keda uskuda, keda mõista, keda hukka mõista, kellele andestada.
Mis häirima jäi oli see eelmäng, kuidas kaks varemetest varju otsivat meest kolmandale korrutasid, et nii õudsat lugu ei ole nende kõrvad veel elus kuulnud. Kain tappis oma venna. Sama kole lugu ja palju vanem. Aga see on ka ainus asi millega norida tahaks, ülejäänu oli väärt vaatamine.
on siuke teooria, et kui kaks inimest kohtuvad siis tegelikult on kohtumisel kuus erinevat inimest, nii nagu nad on, nii nagu nad ise ennast näevad ja nii nagu teine neid näeb. Tajomaru nägi igatahes ennast, kui vapper ja kaval seiklejahing.
väidetavalt olla Rashomonis valguse ja varju kasutamine väga täpselt välja timmitud, kes on varjus, kes valguse käes. võibolla tõesti, minu tähelepanematu silm ütleks, et võrreldes enamiku teiste mustvalgete filmidega mis ma näinud olen oli sellist varjuga mängimist kas vähem või oli see paremini filmi suudetud sulandada.
vaene naine oli see kõige suurem kannataja selles filmis, vähemalt nii tuli tema jutust välja
ja samurai oli siis loomulikult vapper ja üllas sõdalane, kellele tema au kõige tähtsam on.
vähem mölinat, rohkem näoilmetega mängimist 
vihm on alati hea ja selge sümbol olnud, kuidas vanad patud maha pestakse ja eluga edasi minna tuleb
0 comments:
Postita kommentaar