Algas ju kõik nii hästi. Mõnulesin juba ette, kuidas saab venelaste Вий'ga(1967) paralleele vedada ja samas lootsin ka, et Bava itaalia temperament lööb vahel välja ja laseb verel vabamalt voolata, kui nõukogude kinematograafid omas versioonis.Seda ta tegi küll jah, avastseen virutas ikka mõnusalt haamriga otse mõnukeskusesse, aga etteruttavalt võib öelda, et see jäi ka La Maschera del Demonio(1960) suurimaks õnnestumiseks. Verd voolas küll veel ja grimmiga mängiti ka edaspidi, kuid selle kõik tegi põhimõtteliselt olematuks see pettumus, mis tabas sel hetkel kui lõplikult ära jagasin, et Gogoliga pole sel filmil küll halligi seost.
Mario, Mario ja Ennio olid nimelt kirjutanud stsenaariumi, millel rohkem ühist Dracula legendiga, sest oli ju ka tegevuspaigaks põhimõtteliselt ikkagi vana hea Rumeenia valitud. Mis tõi endaga kaasa ka piisakese huumorit, mind nimelt küll lõbustas, kuidas itaallased üksteist vene nimedega kutsusid, hääldades neid kuidas juhtus. Aga muus osas oli tegemist täiesti tavalise vampiirijahiga, sajandeid vana legend, hirmunud külarahvas, ootamatult sündmuste keerisesse sattunud kangelane ja muidugi neiu kelle südant võita ja kaela kallal nakitseda ihales nii kangelasnooruk, kui ka peavampiiritar.
Aga ei olnud see film vaatamine ka päris nii kole kogemus, kui siiani kirja pannud olen. Lavastajana oli Bava lihtsalt nii hea, pigistas vanast lossist ikka viimase välja. Et siis silus selle meeldivalt kõheda atmosfääri abil suuremad konarused ära ja vedas filmi võiduka lõpuni.
vana loss oli muidugi tuubil täis ka salauksi ja lõkse
isegi lendama ei pannud nad seda kirstu, niisama tegid pauku
ilu on muidugi vaataja silmades, aga emotsionaalselt mitte just kõige tasakaalukam tüdruk, nii kui oli väikseimgi võimalus kriiskama hakata, kasutas võimalust
mina on ikka kuulnud, et kui nõida põletamisele viiakse tuleb endale undruku alla kaks kilo püssirohtu ja samapalju naelu ära peita
0 comments:
Postita kommentaar