Noor pedepoiss lööb kogemata kombel külge paduheterole, kes lubab asja avalikuks teha ja sellega hävitada vana ja uhke suguvõsa au. Perepea, lõunaosariikide eest võidelnud kolonel, kes varjab veel ka mingit teist tumedat saladust, ei saa seda muidugi lubada, laseb mehe maha ja otsustab süü kolme valel ajal vales kohas tolgendava võõra kaela ajada. Nood on muidugi sobivalt kahtlustäratavad, kidakeelne päälik, poolearuline vanamees ning mehhiklane, ehk siis enne veel kui kukk kolm korda kireda jõuab, ripuvad vennikesed lähima oksa küljes. Kolonel lööb rõõmust kaht kätt kokku, sõidab uljalt galoppi lastes koju ja viskab rahulolevalt jalad seinale.
Vot selline film oleks mulle meeldinud, mitte see mida The Ox-Bow Incident(1943) tegelikult pakkus. Räme moraliseeriv mõistulugu sellest mis juhtub, kui rahva õiglustunne seatakse kõrgemaks seaduslikust kohtusüsteemist. Tülgastavalt palju kasutati seejuures aga seda vana head nägupidi lehmakooki surumise nippi, see kus püstitakse dilemma, millele vastamisega vaid paadunud retsidivist veidikeseks hätta jääks, aga enne kui küsitletav (praegusel juhul siis vaataja) jõuab vastamiseks hinge tõmmata, surutakse ta nägupidi lahendusse sisse, esitatakse sama küsimus uuesti, järeldatakse puristamisest, et õppetund polnud veel piisav ja korratakse protseduuri.Mitte halb aga arusaamatult ülehinnatud.
esiteks - tegemist on naisega ja teiseks - tegemist on sümboliga, et mitte ainult meessugu ei lase ennast vahel emotsioonidest kanda, vere lõhna peale võib ka õrnem sugupool käima minna
vana hea varjud öös filmitrikk
kes see muu peakski lintšimisvastases vesternis südametunnistust sümboliseerima kui üks neeger. tõsi, lõpuks koguneb talle paar mõttekaaslast lisaks
kui see põõsastega ebaõnnestumine välja arvata, kasutati valgust ja varju väga kenasti ära
arghhh, see kirja lugemine. need näod ei mõtlikud mitte selle pärast, et see tekst neile hinge oleks läinud, need näod on mõtlikud selle pärast, et nad ei saa halligi aru, sidesõnad ehk välja arvatud
0 comments:
Postita kommentaar