Veritsev Romeo

Äärmiselt meeldiv on vahel poole filmi pealt avastada, kuidas ühe hea liigutusega kogu eelnev ja järgnev keskpärasus kompenseeritakse. Sest et kui Lena Olin välja arvata siis on Romeo is Bleeding(1993) suhteliselt keskpärane linateos.

Gary Oldman on just täpselt sama paheline ja kergelt hullumeelne nagu enamikus oma rollides. Seekord siis müüdava politseiniku osas. Ja müünud ennast kohalikule isakesele, kes ühel hetkel avastab, et seni head tööd teinud võmmi vihje ei ole vett pidanud ja potensiaalne tunnistaja lippab hoopiski vabalt ringi, selle asemel, et kalu toita.

Kogu seda sahmerdamist on püütud lahendada vanas heas noiri stiilis, aga kas ei ole mina žanri määratlevate elementide täpselt kursis või panid tegijad ise puusse, aga üldmulje jäi pigem sellise odava telefilmi tasemele. See pidev pealejutlustamine ja muusikataust veel eriti, ilma eriliselt pingutamata olin ma võimeline ette kujutama, kuidas kaamera suvalisel hetkel tegevuselt kõrvale kaldub ja näitab kaadrist väljas saksofoni kääksutavat Kenny G'd.

Aga nagu juba öeldud, siis just see Lena Olini kehastatud vene juurtega hitwoman, kes isakesele peavalu valmistab ja kelle võlude ohvriks Romeoks kutsutav Gary Oldman loomulikult langeb, oli see rosin sepikus, mis jättis filmist pigem meeldiva mälestuse. Selline femme fatale, kelle kõrval Nikita vagura lambukesena tundub. Lena, Juliett ja saag, kolmik mis igal vanal perverdil südame kiiremini põksuma paneks. Muidugi ei tahaks sellise naisega päris elus kohtuda, aga filmilinal vägagi sümpaatne psühh.

verega üldiselt ei koonerdatud

küll tahaks teada mis selle kostümeerija peas toimus, kes Donil sellise hõlsti selga käskis ajadapärast seda õnnetut äpardust saega