Seekord on põhjust juttu teha veidi ebatavalisemast vampiirifilmist, kui neid tavaliselt olen harjunud nägema, väidetavalt päris kobeda uuversiooni sünnitanud klassikust The Last Man on Earth(1964).Ei tea kust on lahti pääsenud viiruslik vampiirnakkus, millele kõigile pingutustele vaatamata kuidagi piiri ei suudeta panna, kuni jääb ainult üks. Vincent Price. Mul hakkab tekkima tõsine kahtlus, et tegemist on ühe kõige alahinnatuma näitlejaga filmikunsti ajaloos. Paljalt selle pärast, et üldiselt peetakse õudusžanri nii filminduses kui ka kirjanduses teisejärguliseks sopaks. Samas, Akadeemia kaotus on kõigi (õudus)filmisõprade võit.
Kuigi on ka selliseid teoseid, milles Vincent üksinda särab, siis praegusel juhul tahaks aupaiste võrdselt nii tema kui lavastaja Ubaldo Ragona vahel ära jagada. Kangelaseepose asemel, kus üks mees kogu maailma pimeduseorust tagasi valguse kätte veab, pakkutakse hoopis masendavalt mustvalget maailma, kus masenduses peategelane, päevast päeva masendavat rutiini järgib. Ei mingit sära silmis, puhtast inertsist, sest midagi peab ju tegema.
Ja siis lõpuks, kui täiesti ootamatult hakkab tunneli lõpust valguskiir paistma, selgub et taaskord on kokkuvarisenud tsivilisatsiooni tuhast tõusnud pisike Napoleon, kes tekkinud olukorda ära kasutada otsustab ja võimu haarab.Ahhjaa, neile kes filmi vaadata ei viitsi, aga tahaks siiski teada miks on tegemist erandliku vampiirifilmiga. Mina nimelt ei ole küll näinud, et varem oleks keegi vampiirid ristanud zombidega. Olevused on tundlikud päikesevalguse ja küüslaugu ja teravaotsaliste keppide suhtes ja samas koperdavad ringi ja näitavad üles minimaalset mõtteteravust.
0 comments:
Postita kommentaar