15 mai 2013

HÕFF 2013: pühapäev

Pühapäev on traditsiooniliselt selline perepäev, kõrvalsaalis on juba aastaid mingi lastehommik toimunud ja kinosaalis näidatakse leebeid naljafilme. Astropia, Norwegian Ninja, Agression Scale. Seekord Sightseers. Muhe habemik viib halli hiirekese Inglismaa kõige igavamate turismipunktidega tutvuma. Sinna vahele väike seks ja mõned laibad. Mitte nüüd päris nii tumemust komöödia kui Inbred aga koerakese õnnetu lõpp, kootud sekspesu, hiidpliiats ja mõnedki teised hetked ladusid põhja. Ning eriti meeldivaks osutus vimka, kus üks maniakk ootamatul kombel teise, palju hullema valla päästab. Oi kui sügava põhjaga võib vagane vesi olla.
Võllahuumori austajatele.

Ning Haapsalule võibki sellega joone alla tõmmata. 4 päeva 11 seanssi hirmus hulk tuttavaid nägusid ja 1 ülehinnatud seljanka, täitsa asjalikud numbrid. Kojusõitu alga.

Plekoltee viimast korda. Masinad olid vahepeal tublit tööd teinud. Plats oli täiesti puhas. Näitasime Statoilile trääsa ja otsisime hiljem Türilt söögikoha, mille valikus kabanossi ei olnud.

Paadunud filmisõltlasena ei saanud aga koduski rahu. Paar huvitavat asja jäi ju ühel või teisel põhjusel festaril nägemata. Veterankarakternäitleja Toby Jones Berberian Sound Studios ja hispaania ainuke tegev naisnäitleja Belén Rueda Surnukehas / El cuerpo.

Mõni hea aasta tagasi, siis kui prantsuse horrori uus laine veel kõrgelt käis, näidati HÕFFil dokfilmi, kus muuhulgas ka odava rahaga filmi tegemist näidati ja arbuusi abil nii eri- kui heliefekte loodi. BSS näite põhjal tundub, et arbuus ongi selline multifunktsionaalne kõrvitsaline, mida saab nii mõnuga rappida ja pärast võttemeeskonnale kehakinnituseks pakkuda. Ja redistega saab mõnusat luude purunemise häält. See ongi filmi kõige suurem kordaminek. Näidatakse, kui lihtsalt on võimalik meeled ära petta, piisab kui öelda et nõial murtakse parasjagu reieluud kolmeks, kaksata redisel saba küljest ja aju jääbki uskuma. Ei ole üldse vaja jalast väljaturritavaid luuotsi näidata. Ühel hetkel läks aga tegijatel see meelest ära ja pandi ei tea mis suunas ajama. Lõpp kiskus ikka väga rappa ära.
Kolmveerandi ulatuses väga mõnus, eriti kui helisüsteem kannatab veidi volüümi keerata.

Enne festivali ei pööranud ma Surnukehale mingit erilist tähelepanu. Julia silmad jätsid suhteliselt külmaks. Aga tasus vaid enne Surma ABCd maha istuda, kui kohe päriti, et kas ma ikka käisin Surnukeha vaatamas ja kui pead raputasin, siis vaadati haletseva näoga. Napikas tõesti, poleks küsitud, poleks vaadanud ja ei oskaks ka nüüd kiita. Veidi ühe teise hispaanlase Felix J. Palma Ajakaarti tuletas meelde. Müstiline element oli kogu aeg õhus aga lõpus mindi kõige lahtiseletamise teed (kui see teadmine nüüd kellegi jaoks miskit spoilerdas, siis olete te lihtsalt liiga vähe trillereid vaadanud). Süütunne ja vahelekukkumise võimalus krutivad peaosalise närvid üles ja sellega koos ka vaataja omad. Ja te ei arva seda lõppu ette ära.
Väge heal tasemel triller.

Ning nüüd on siis tõesti kõik. Selleks aastaks. Filmidega. Paar auhinda pean veel jagama. Isiklikus plaanis oli muidugi tegemist sellise nostalgiahõngulise festivaliga. Kolm vana head korduvalt nähtud filmi suurelt ekraanilt üle vaadatud. Neli seanssi, kus näidati kas lühifilme või siis teleseriaali. Seriaal samuti väga nostalgihõnguline.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvimale filmile, on juba paar aastat Atrociouse käes hoiul olnud) - Sawney.

Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - Dollface.

Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - El cuerpo.

ning uus kategooria Lasersilmaga Kükloobi eripreemia (parim teleseriaal) - otseloomulikult DANGER 5

14 mai 2013

HÕFF 2013: laupäev

Ellise müts kolmandat korda. Kuna päev oli päikeselisem kui varasemad kaks, otsisime kotist välja õhema kombeka ja loomulikult pudenes selle ühest säärest välja kadunud müts. Halleluuja. Otsustasime sündmuse tähistamiseks väikse neiu esimest korda välja sööma viia. Silmadega.

Kinno jõudsin napilt enne kui imaginaarne koolikell aabitsatundi heliseda jõudis. Surma aabits / ABC's of Death. Kes vähegi varem HÕFFiga kokku puutunud oli, siis projekt millest kuidagi mööda vaadata ei saanud. Neist 26 lavastajast on ju päris mitmed pikema nimemäluga festivalikülastajale varasemast tuttavad. Mitte et selle paari minutilise laastu põhjal kellegi käekiri välja oleks jõudnud lüüa. Pärast kodus ajasin näpuga järge ja viisin kokku, et ah see mees tegi selle lõigu. Ühe erandiga. Selline mees nagu Anders Morgenthaler, kes mulle seni oli tuttav vaid koomiksikunstnikuna, jäi oma väga isikupärase stiiliga kohe silma. Üldiselt oligi näha, et enamik lavastajaid rõhusid hullumeelsele jaburusele, kolme minutiga väga psühholoogilist pinevust ei kasvata vist tõesti.
Antoloogiafilmi kohta väga hea tasemega, vaid mõni üksik segment pani õlgu kehitama.


Karvu turri ajavat pinevust ei pakkunud ka üks parimaid maailma esilinastusi mida Haapsalus nägema olen sattunud, tänaseks päevaks juba ka festivalikülastajate lemmikfilmi preemia kaela saanud Kõigesööjad / Omnivoros. Ajakirjanik uurib kõlakat, et mingid rikkurid serveerivad oma kinnistel suareedel muuhulgas ka inimliha. Niisama lihtne film ongi. Samas hoolikalt konstrueeritud looga. Parasjagu tempokas, ei mingit tarbetut unistamist. Verega ei laristatud, aga grimeerijatel päris tühja ka võtteplatsil passida ei lastud. Ning kõige suurem kiitus kokale, kes Sweeneyga võrdluses küll eriti palju rohkem terve mõistuse punkte ei koguks, aga jäi siiski lõpuni professionaalseks.
Tasemel koguperepõnevik veidi ebatraditsioonilisel teemal.


Laupäev jätkus sealt, kus reedel jõhkralt pooleli jäeti, DANGER 5 osad 4 kuni 6. Küll on hea meel, kui mõni asi ongi täpselt nii naljakas/hullumeelne, kui treileri põhjal loota võib. Ühe kvaliteedimärgina kasvõi see, et naerda sai ennetavalt, oli teada, et kohe tuleb nali ja võis olla suhteliselt kindel, et see on ka naljakas. Ning kõige muljetavaldavam oli minu jaoks see, kui vähese rahaga olid tegijad hakkama saanud. Mastaabid olid ju tohutud. Monumentaalne Hitler, dinosaurused, Lõunapoolus, leopardinimesed, Atlantis, hiidrobotid. Michael Bay oleks pidanud oma rahapaja looma, kui keegi sellise sarja talle ette söötnud oleks. Kes seda muidugi teab, uusversioonide peale on ameeriklased ju mihklid, eraldavad Bayle finantsid, panevad Nicole Kidmani ja Mel Gibsoni peaosadesse, Hitleri asemel hakkavad Kim Jongi jahtima ning ei mingit poliitilist ebakorrektsust... Hakkas juba õudne?
Vinge huumoripauk. Täies pikkuses (koos pilootosaga) joutuubis vaadatav.

Tegelikult on Mel Gibson kehastanud peaosalist ka mõnes mitte väljamõeldud projektis. Küll on tal nägu siniseks võõbatud, siis laseb paarimees ta 70000 dollariga üle või krõbistab koeraküpsiseid või kihutab autoga kõrbes bensiini otsides ringi. Elus on filme mis meelest ei lähe, elus on filme mis meelde ei jää, mõni vaid piskuks jääb pidama pähe, mõni lööb päevadeks pulki täis pää. Loomulikult jäi Mad Max 2 kunagi ammu ammu vaadatuna meelde, aga vana head tuttavat on ikka tore vahel uuesti näha. Eriti suurelt ekraanilt ja valjuhäälsena. Ei mingit kudemist ja karakterite arendamist, vana hea ultravägivald, kiired masinad ja nahksed kostüümid. Vanasti ikka osati meestele filme teha.
Esimene on poolenisti draama, kolmas läheb tsipa liiga keeruliseks, teine on täpselt õige.


13 mai 2013

HÕFF 2013:reede

Ellise müts teist korda. Reede algas teatavate raskustega, ilm oli kah parasjagu sombune, aga ülesanne oli vaja täita. Selgus et eelmisel päeval nähtud lasteriietepood osutus exclusive butique second handiks, mille hinnad lõunamaalt saabunud talupojal prilliklaasid uduseks võtsid. Lisaks selgus hiljem hostelis oma saaki võidukalt ette näidates, et märgistuse järgi ideaalselt istuma pidav kübar vajus neiule õlgadeni. Korraldasime poele dessandi, mille käigus selgus et naispool sai lääneosariigi harjuskiga palju paremini hakkama, vahetasime mütsi kahe vähema  peakatte ja lahedalt piniseva mänguasja vastu.

Siis oli veel vaja seiklustest hinge tõmmata ja väike supp kokku keeta, nii et filmiõhtu sai alguse 18:45 rõdusaalis toimunud lühifilmide võistlusprogrammiga Cosmos. Väike samm festivalikülastaja jaoks, oluline märk HÕFFi jaoks. Maria Reinupi eelmise päeva avasõnadest oli meeles, et festivali pikemaks venitamine ja võistlusprogrammi sisse toomine olid need kohustused, mis Méliès klubiga liitumisel kaasa tulid. Žürii lemmikuks sai belgia päritolu The Trap. Nende sõnade kohaselt "lummava õhustikuga mustvalge košmaar, mis kätkeb tõeliselt hirmuäratavat hetke ja leidliku mõrva ning mille teostuses pole totrust üle võlli aetud." Ses mõttes nõus, et ka minu üks lemmikutest, aga ma paneks punkti sõna hetke järele. Veel tahaks aga esile tõsta venelaste Second Windi, mis nägi otsatult kaunis välja. Positiivse üllatajana meie oma Is it you, mis minimaalsete vahenditega päris mõnusalt pinget kruvis. Ning aplausi tugevuse järgi publiku lemmikuks osutunud Dollface, mille kõige suuremaks vooruseks minu meelest oli see, et kuni lõpuni suudeti vältida lihtsama vastupanu teele pööramist.


Hirmus lihtne oleks ka endal lühifilmide lõppedes massiga kaasa Berberian Sound Studiot vaatama siirduda olnud, kuid usk austraalia vildaka huumori potentsiaali vedas siiski DANGER 5 linastusele. Ühelt poolt muidugi lapsepõlve kinohitt Krokodill Dundee ja teisalt vähemtuntud komöödiakuld Hercules Returns, kus muuseas teeb kaasa ka Bruce "see kopteriga hull Mad Maxist" Spence. Alustan ebameeldivast. Kuna tegemist oli kuueosalise telesarjaga, siis näidati reedel kolm osa ja laupäeval ülejäänud kolm. Samas kokku linastusaeg kaks ja pool tundi, mõni minut vähemgi kui reedesel publikumagnetil Caligolal. Kas ehk oleks olnud mõeldav need kaks samale ajal planeerida? Ühe jutiga oleks mulje veelgi parem olnud. Praegu tuli sisse väike võrdlusmoment, umbes nagu originaali ja järjefilmi võrdlus.
 jätkub...

Ja millise originaaliga õhtu jätku sai. Noor Arnold on Киборг-убийца! Kumb on parem film, kas Terminator või Terminator 2 on muidugi omaette väitekirja teema, aga Haapsalus oli Terminatori filmi kõige suurem staar Leonid Volodarski. Krt, kui halb see dublaaž ikka oli. Intonatsioon null, vähegi kiirema dialoogi korral jäi tekst lootusetult maha. Väiksena oli lihtsalt naljakas - Specialist on kõige eredam mälestus, aga siis ju ei osanud nii palju inglise keelt, et oleks võrrelda osanud. Vaatasin hiljuti ka ühte vinget Joseph Kuo kaklusfilmi, dubleerituna inglise keelde ja kontrast on meeletu. Raskel ajal on tõesti ka perse laululind.
Film iseenesest on muidugi puhas kuld.

Ning raskel ajal tuleb ka söögi osas latti veidi madalamale lasta. Legendaarne patriarh Sawney on tagasi filmis Sawney: Flesh of Man. Filmina suhteliselt õnnetuke, kaunis loodus õigustas natuke seda järjekordset paksus metsas elavate verejanuliste maniakkide kampa kujutavat linatööd. Aga aastaid Haapsalus karastunud filmivaatajana jäin suhteliselt külmaks. No sõid jah inimliha, aga Sawney oli ju püstihull. Täitsa segane. Nii et vaatajal oli alati see ettekääne võtta, kui lihakeha tükeldamine ette võeti. Ei olnud võimalustki, et saaks tekkida tunne oh tri, kuidas pealtnäha normaalne inimene midagi sellist teha saab.
Nõrgavõitu.

12 mai 2013

HÕFF 2013:neljapäev

Kuna sel aastal näidati Haapsalus filme kolmes erinevas saalis, siis muutis see valiku mida-võtta-mida-jätta eriti keeruliseks. Seega ei jäänud otsustusvõimetumatel isikutel nagu mina muud üle, kui soojendusega juba kodus algust teha.

Issand, ei! / Dear God No! tuli ametlikult ettekandele küll laupäeval, aga et siis müristasid suures saalis nahka riietatud austraallased pidid ameerika tsiklistid leppima etteastega kodukinos. Tegemist oli klassikalise  see-stseen-peab-filmis-sees-olema-muidu-mina-ei-mängi teosega, umbes nagu pizzarestoranis lisandite valimise ajal hulludes juhtuda võib. Nii et sidusamat narratiivi võite kasvõi Caligolast otsida. On nii surnud nunnad, automaate täristavad topless neiud, natsiteadlane, lumeinimene ja küllaga vulisevat verd. Mis mind häirima jäi, et sellise mõtleme käigu pealt välja plaani juures ei suudetud lõpuni ära otsustada, kas olla rohkem lõbusalt jabur või jõhkralt vägivaldne ja hüpati ühest teise. Pandi hirmsa kiirusega ühes suunas ajama, aga siis kallutati põlv maha ja kiire 180 kraadi. Kes on näinud, siis ühest äärmusest kõige huvitavama joogi võistlus stripibaaris ja teisest vägistamis-stseen natsidoktori köögist. Õlle kõrvale paras.

Plekoltee esimest korda. Haapsallu sõites oli hinges väike lootus, et Märjamaa parim söögikoht on ehk uue rentniku leidnud, aga hoopis kopamehed askeldasid rusu ja plekihunniku kõrval. Söömisest hea sõna.

Ellise müts esimest korda. Elutähtis riietusese ilma milleta on noor neiu neljaks päevaks tubasele režiimile mõistetud jääb leidmata. Haapsalu kesklinna suurima keskuse kaubavaliku järgi sünnivad sealsed lapsed aga kolmeaastastena. Kolm maja edasi asuv lasteriiete pood on aga loomulikult kümne minuti eest suletud.

Oma juurte juurde tagasi pöördunud ja taas neljapäevaseks pikenenud festivali avas giallo juurtega Maniakk / Maniac. Kasvõi selleski osas, et ühes esimestest žanrirajajatest  Sei donne per l'assassino's toimus ka päris mitu võtmestseeni mannekeenidega täidetud ruumides. Minul lõi selle seose kohe ära ja sellest välja murda ei antud põhjust. Tõsi, nahkkindaid Elijah ei kasutanud, aga helkiv tera välkus, jälitav kaamera oli lausa uuele tasemele viidud ja heliribalt kostus minule küll ka õrna Goblinit. Kui miinustest rääkida, siis veidi varem lõpetades oleks tunne veelgi parem jäänud, nüüd jäi maniakist mulje kui Surematust Kaštšeist, kelle vastu need kohmetu näoga eriüksuslased raudselt hätta oleks jäänud. Meeldiv algus festivalile.

Eriti kuna eriüksuslastel ei olnud ka trumpässa käisest võtta, Bruce Lee on ju ammu manalamehi. Nostalgiasaali õdusas õhkkonnas näitamisele tulnud Входит дракон / Enter the Dragon filmimise ajal oli Bruce aga väge tihkelt täis. Asjatundmatu vaataja saab sellest aru, kui kuulata neid kriiskeid mida võitlejad enne ja pärast iga löögiliigutust teevad. Power lihtsalt pressib nende seest välja, samasugust fenomeni võib täheldada ka tõstmisvõistlustel. On küll mõned põhjused, miks ma ise Draakoni Sisenemist aegade parimaks kung'fu filmiks ei pea (Bruce dress on vale ja puudub tõeliselt ikooniline vastane, Bolo Yeungiga kakles ju keegi suvaline John Saxon), aga madin peeglisaalis on ikkagi täielik klassika, heas mõttes, mitte selline koltunud ja tolmukihi alla mattunud.
Võib ju natuke kiskuda ka seda teemat, et mis otsast Enter the Dragon HÕFFi kavasse passib, aga kavalalt valitud linastuspaik, mis peamiselt teljelt Suur saal - Rõdusaal kõrvale jäi hoidis puristid eemal ning neljapäeva õhtu hoidis eemale ka suuremad massid, nii et kui poleks klaasidega kolistavat baarmeni olnud võinuks peaaegu et end ajas tagasi kodusele videoseansile mõelda. Klassikapauk.

Kultuurikeskuse fuajees tekkinud vestlusringid lahkavad kõige erinevamaid teemasid. Targad mehed väitlevad argumenteeritult ja soliidseks jäädes, vaid Metsavana üritab intriigi punuda ja Caligula olematuid hüvesid promoda. Pikaleveninud õhtu lõpetab sõbralik vestlus kohalike korrakaitseorganitega, kes on ilmselt surmani väsinud ootamast, kunas hõffilised viimaks magama taipavad minna ja lootusrikka häälega esmalt pärivad, et "kas sinna jäi veel inimesi?" ja veel viimasest õlekõrrest haarates, et saada ettekäänet kummikuulide ja veekahuritega peale lendamiseks "ega te seal äkki rüselema läinud?"