Pühapäev on traditsiooniliselt selline perepäev, kõrvalsaalis on juba aastaid mingi lastehommik toimunud ja kinosaalis näidatakse leebeid naljafilme. Astropia, Norwegian Ninja, Agression Scale. Seekord Sightseers. Muhe habemik viib halli hiirekese Inglismaa kõige igavamate turismipunktidega tutvuma. Sinna vahele väike seks ja mõned laibad. Mitte nüüd päris nii tumemust komöödia kui Inbred aga koerakese õnnetu lõpp, kootud sekspesu, hiidpliiats ja mõnedki teised hetked ladusid põhja. Ning eriti meeldivaks osutus vimka, kus üks maniakk ootamatul kombel teise, palju hullema valla päästab. Oi kui sügava põhjaga võib vagane vesi olla.
Võllahuumori austajatele.
Ning Haapsalule võibki sellega joone alla tõmmata. 4 päeva 11 seanssi hirmus hulk tuttavaid nägusid ja 1 ülehinnatud seljanka, täitsa asjalikud numbrid. Kojusõitu alga.
Plekoltee viimast korda. Masinad olid vahepeal tublit tööd teinud. Plats oli täiesti puhas. Näitasime Statoilile trääsa ja otsisime hiljem Türilt söögikoha, mille valikus kabanossi ei olnud.
Paadunud filmisõltlasena ei saanud aga koduski rahu. Paar huvitavat asja jäi ju ühel või teisel põhjusel festaril nägemata. Veterankarakternäitleja Toby Jones Berberian Sound Studios ja hispaania ainuke tegev naisnäitleja Belén Rueda Surnukehas / El cuerpo.
Mõni hea aasta tagasi, siis kui prantsuse horrori uus laine veel kõrgelt käis, näidati HÕFFil dokfilmi, kus muuhulgas ka odava rahaga filmi tegemist näidati ja arbuusi abil nii eri- kui heliefekte loodi. BSS näite põhjal tundub, et arbuus ongi selline multifunktsionaalne kõrvitsaline, mida saab nii mõnuga rappida ja pärast võttemeeskonnale kehakinnituseks pakkuda. Ja redistega saab mõnusat luude purunemise häält. See ongi filmi kõige suurem kordaminek. Näidatakse, kui lihtsalt on võimalik meeled ära petta, piisab kui öelda et nõial murtakse parasjagu reieluud kolmeks, kaksata redisel saba küljest ja aju jääbki uskuma. Ei ole üldse vaja jalast väljaturritavaid luuotsi näidata. Ühel hetkel läks aga tegijatel see meelest ära ja pandi ei tea mis suunas ajama. Lõpp kiskus ikka väga rappa ära.
Kolmveerandi ulatuses väga mõnus, eriti kui helisüsteem kannatab veidi volüümi keerata.
Enne festivali ei pööranud ma Surnukehale mingit erilist tähelepanu. Julia silmad jätsid suhteliselt külmaks. Aga tasus vaid enne Surma ABCd maha istuda, kui kohe päriti, et kas ma ikka käisin Surnukeha vaatamas ja kui pead raputasin, siis vaadati haletseva näoga. Napikas tõesti, poleks küsitud, poleks vaadanud ja ei oskaks ka nüüd kiita. Veidi ühe teise hispaanlase Felix J. Palma Ajakaarti tuletas meelde. Müstiline element oli kogu aeg õhus aga lõpus mindi kõige lahtiseletamise teed (kui see teadmine nüüd kellegi jaoks miskit spoilerdas, siis olete te lihtsalt liiga vähe trillereid vaadanud). Süütunne ja vahelekukkumise võimalus krutivad peaosalise närvid üles ja sellega koos ka vaataja omad. Ja te ei arva seda lõppu ette ära.
Väge heal tasemel triller.
Ning nüüd on siis tõesti kõik. Selleks aastaks. Filmidega. Paar auhinda pean veel jagama. Isiklikus plaanis oli muidugi tegemist sellise nostalgiahõngulise festivaliga. Kolm vana head korduvalt nähtud filmi suurelt ekraanilt üle vaadatud. Neli seanssi, kus näidati kas lühifilme või siis teleseriaali. Seriaal samuti väga nostalgihõnguline.
Liigesepõletikus Libahundi eripreemia (halvimale filmile, on juba paar aastat Atrociouse käes hoiul olnud) - Sawney.
Tigeda Ahjualuse eripreemia (parimale lühifilmile) - Dollface.
Terashammastega Ebasurnu preemia (festivali parim film) - El cuerpo.
ning uus kategooria Lasersilmaga Kükloobi eripreemia (parim teleseriaal) - otseloomulikult DANGER 5
0 comments:
Postita kommentaar