sina hääletad, mina vaatan

14 mai 2013

HÕFF 2013: laupäev

Ellise müts kolmandat korda. Kuna päev oli päikeselisem kui varasemad kaks, otsisime kotist välja õhema kombeka ja loomulikult pudenes selle ühest säärest välja kadunud müts. Halleluuja. Otsustasime sündmuse tähistamiseks väikse neiu esimest korda välja sööma viia. Silmadega.

Kinno jõudsin napilt enne kui imaginaarne koolikell aabitsatundi heliseda jõudis. Surma aabits / ABC's of Death. Kes vähegi varem HÕFFiga kokku puutunud oli, siis projekt millest kuidagi mööda vaadata ei saanud. Neist 26 lavastajast on ju päris mitmed pikema nimemäluga festivalikülastajale varasemast tuttavad. Mitte et selle paari minutilise laastu põhjal kellegi käekiri välja oleks jõudnud lüüa. Pärast kodus ajasin näpuga järge ja viisin kokku, et ah see mees tegi selle lõigu. Ühe erandiga. Selline mees nagu Anders Morgenthaler, kes mulle seni oli tuttav vaid koomiksikunstnikuna, jäi oma väga isikupärase stiiliga kohe silma. Üldiselt oligi näha, et enamik lavastajaid rõhusid hullumeelsele jaburusele, kolme minutiga väga psühholoogilist pinevust ei kasvata vist tõesti.
Antoloogiafilmi kohta väga hea tasemega, vaid mõni üksik segment pani õlgu kehitama.


Karvu turri ajavat pinevust ei pakkunud ka üks parimaid maailma esilinastusi mida Haapsalus nägema olen sattunud, tänaseks päevaks juba ka festivalikülastajate lemmikfilmi preemia kaela saanud Kõigesööjad / Omnivoros. Ajakirjanik uurib kõlakat, et mingid rikkurid serveerivad oma kinnistel suareedel muuhulgas ka inimliha. Niisama lihtne film ongi. Samas hoolikalt konstrueeritud looga. Parasjagu tempokas, ei mingit tarbetut unistamist. Verega ei laristatud, aga grimeerijatel päris tühja ka võtteplatsil passida ei lastud. Ning kõige suurem kiitus kokale, kes Sweeneyga võrdluses küll eriti palju rohkem terve mõistuse punkte ei koguks, aga jäi siiski lõpuni professionaalseks.
Tasemel koguperepõnevik veidi ebatraditsioonilisel teemal.


Laupäev jätkus sealt, kus reedel jõhkralt pooleli jäeti, DANGER 5 osad 4 kuni 6. Küll on hea meel, kui mõni asi ongi täpselt nii naljakas/hullumeelne, kui treileri põhjal loota võib. Ühe kvaliteedimärgina kasvõi see, et naerda sai ennetavalt, oli teada, et kohe tuleb nali ja võis olla suhteliselt kindel, et see on ka naljakas. Ning kõige muljetavaldavam oli minu jaoks see, kui vähese rahaga olid tegijad hakkama saanud. Mastaabid olid ju tohutud. Monumentaalne Hitler, dinosaurused, Lõunapoolus, leopardinimesed, Atlantis, hiidrobotid. Michael Bay oleks pidanud oma rahapaja looma, kui keegi sellise sarja talle ette söötnud oleks. Kes seda muidugi teab, uusversioonide peale on ameeriklased ju mihklid, eraldavad Bayle finantsid, panevad Nicole Kidmani ja Mel Gibsoni peaosadesse, Hitleri asemel hakkavad Kim Jongi jahtima ning ei mingit poliitilist ebakorrektsust... Hakkas juba õudne?
Vinge huumoripauk. Täies pikkuses (koos pilootosaga) joutuubis vaadatav.

Tegelikult on Mel Gibson kehastanud peaosalist ka mõnes mitte väljamõeldud projektis. Küll on tal nägu siniseks võõbatud, siis laseb paarimees ta 70000 dollariga üle või krõbistab koeraküpsiseid või kihutab autoga kõrbes bensiini otsides ringi. Elus on filme mis meelest ei lähe, elus on filme mis meelde ei jää, mõni vaid piskuks jääb pidama pähe, mõni lööb päevadeks pulki täis pää. Loomulikult jäi Mad Max 2 kunagi ammu ammu vaadatuna meelde, aga vana head tuttavat on ikka tore vahel uuesti näha. Eriti suurelt ekraanilt ja valjuhäälsena. Ei mingit kudemist ja karakterite arendamist, vana hea ultravägivald, kiired masinad ja nahksed kostüümid. Vanasti ikka osati meestele filme teha.
Esimene on poolenisti draama, kolmas läheb tsipa liiga keeruliseks, teine on täpselt õige.


0 comments: