HÕFF 2013:neljapäev

Kuna sel aastal näidati Haapsalus filme kolmes erinevas saalis, siis muutis see valiku mida-võtta-mida-jätta eriti keeruliseks. Seega ei jäänud otsustusvõimetumatel isikutel nagu mina muud üle, kui soojendusega juba kodus algust teha.

Issand, ei! / Dear God No! tuli ametlikult ettekandele küll laupäeval, aga et siis müristasid suures saalis nahka riietatud austraallased pidid ameerika tsiklistid leppima etteastega kodukinos. Tegemist oli klassikalise  see-stseen-peab-filmis-sees-olema-muidu-mina-ei-mängi teosega, umbes nagu pizzarestoranis lisandite valimise ajal hulludes juhtuda võib. Nii et sidusamat narratiivi võite kasvõi Caligolast otsida. On nii surnud nunnad, automaate täristavad topless neiud, natsiteadlane, lumeinimene ja küllaga vulisevat verd. Mis mind häirima jäi, et sellise mõtleme käigu pealt välja plaani juures ei suudetud lõpuni ära otsustada, kas olla rohkem lõbusalt jabur või jõhkralt vägivaldne ja hüpati ühest teise. Pandi hirmsa kiirusega ühes suunas ajama, aga siis kallutati põlv maha ja kiire 180 kraadi. Kes on näinud, siis ühest äärmusest kõige huvitavama joogi võistlus stripibaaris ja teisest vägistamis-stseen natsidoktori köögist. Õlle kõrvale paras.

Plekoltee esimest korda. Haapsallu sõites oli hinges väike lootus, et Märjamaa parim söögikoht on ehk uue rentniku leidnud, aga hoopis kopamehed askeldasid rusu ja plekihunniku kõrval. Söömisest hea sõna.

Ellise müts esimest korda. Elutähtis riietusese ilma milleta on noor neiu neljaks päevaks tubasele režiimile mõistetud jääb leidmata. Haapsalu kesklinna suurima keskuse kaubavaliku järgi sünnivad sealsed lapsed aga kolmeaastastena. Kolm maja edasi asuv lasteriiete pood on aga loomulikult kümne minuti eest suletud.

Oma juurte juurde tagasi pöördunud ja taas neljapäevaseks pikenenud festivali avas giallo juurtega Maniakk / Maniac. Kasvõi selleski osas, et ühes esimestest žanrirajajatest  Sei donne per l'assassino's toimus ka päris mitu võtmestseeni mannekeenidega täidetud ruumides. Minul lõi selle seose kohe ära ja sellest välja murda ei antud põhjust. Tõsi, nahkkindaid Elijah ei kasutanud, aga helkiv tera välkus, jälitav kaamera oli lausa uuele tasemele viidud ja heliribalt kostus minule küll ka õrna Goblinit. Kui miinustest rääkida, siis veidi varem lõpetades oleks tunne veelgi parem jäänud, nüüd jäi maniakist mulje kui Surematust Kaštšeist, kelle vastu need kohmetu näoga eriüksuslased raudselt hätta oleks jäänud. Meeldiv algus festivalile.

Eriti kuna eriüksuslastel ei olnud ka trumpässa käisest võtta, Bruce Lee on ju ammu manalamehi. Nostalgiasaali õdusas õhkkonnas näitamisele tulnud Входит дракон / Enter the Dragon filmimise ajal oli Bruce aga väge tihkelt täis. Asjatundmatu vaataja saab sellest aru, kui kuulata neid kriiskeid mida võitlejad enne ja pärast iga löögiliigutust teevad. Power lihtsalt pressib nende seest välja, samasugust fenomeni võib täheldada ka tõstmisvõistlustel. On küll mõned põhjused, miks ma ise Draakoni Sisenemist aegade parimaks kung'fu filmiks ei pea (Bruce dress on vale ja puudub tõeliselt ikooniline vastane, Bolo Yeungiga kakles ju keegi suvaline John Saxon), aga madin peeglisaalis on ikkagi täielik klassika, heas mõttes, mitte selline koltunud ja tolmukihi alla mattunud.

Võib ju natuke kiskuda ka seda teemat, et mis otsast Enter the Dragon HÕFFi kavasse passib, aga kavalalt valitud linastuspaik, mis peamiselt teljelt Suur saal - Rõdusaal kõrvale jäi hoidis puristid eemal ning neljapäeva õhtu hoidis eemale ka suuremad massid, nii et kui poleks klaasidega kolistavat baarmeni olnud võinuks peaaegu et end ajas tagasi kodusele videoseansile mõelda. Klassikapauk.

Kultuurikeskuse fuajees tekkinud vestlusringid lahkavad kõige erinevamaid teemasid. Targad mehed väitlevad argumenteeritult ja soliidseks jäädes, vaid Metsavana üritab intriigi punuda ja Caligula olematuid hüvesid promoda. Pikaleveninud õhtu lõpetab sõbralik vestlus kohalike korrakaitseorganitega, kes on ilmselt surmani väsinud ootamast, kunas hõffilised viimaks magama taipavad minna ja lootusrikka häälega esmalt pärivad, et "kas sinna jäi veel inimesi?" ja veel viimasest õlekõrrest haarates, et saada ettekäänet kummikuulide ja veekahuritega peale lendamiseks "ega te seal äkki rüselema läinud?"