HÕFF 2013:reede

Ellise müts teist korda. Reede algas teatavate raskustega, ilm oli kah parasjagu sombune, aga ülesanne oli vaja täita. Selgus et eelmisel päeval nähtud lasteriietepood osutus exclusive butique second handiks, mille hinnad lõunamaalt saabunud talupojal prilliklaasid uduseks võtsid. Lisaks selgus hiljem hostelis oma saaki võidukalt ette näidates, et märgistuse järgi ideaalselt istuma pidav kübar vajus neiule õlgadeni. Korraldasime poele dessandi, mille käigus selgus et naispool sai lääneosariigi harjuskiga palju paremini hakkama, vahetasime mütsi kahe vähema  peakatte ja lahedalt piniseva mänguasja vastu.

Siis oli veel vaja seiklustest hinge tõmmata ja väike supp kokku keeta, nii et filmiõhtu sai alguse 18:45 rõdusaalis toimunud lühifilmide võistlusprogrammiga Cosmos. Väike samm festivalikülastaja jaoks, oluline märk HÕFFi jaoks. Maria Reinupi eelmise päeva avasõnadest oli meeles, et festivali pikemaks venitamine ja võistlusprogrammi sisse toomine olid need kohustused, mis Méliès klubiga liitumisel kaasa tulid. Žürii lemmikuks sai belgia päritolu The Trap. Nende sõnade kohaselt "lummava õhustikuga mustvalge košmaar, mis kätkeb tõeliselt hirmuäratavat hetke ja leidliku mõrva ning mille teostuses pole totrust üle võlli aetud." Ses mõttes nõus, et ka minu üks lemmikutest, aga ma paneks punkti sõna hetke järele. Veel tahaks aga esile tõsta venelaste Second Windi, mis nägi otsatult kaunis välja. Positiivse üllatajana meie oma Is it you, mis minimaalsete vahenditega päris mõnusalt pinget kruvis. Ning aplausi tugevuse järgi publiku lemmikuks osutunud Dollface, mille kõige suuremaks vooruseks minu meelest oli see, et kuni lõpuni suudeti vältida lihtsama vastupanu teele pööramist.

Hirmus lihtne oleks ka endal lühifilmide lõppedes massiga kaasa Berberian Sound Studiot vaatama siirduda olnud, kuid usk austraalia vildaka huumori potentsiaali vedas siiski DANGER 5 linastusele. Ühelt poolt muidugi lapsepõlve kinohitt Krokodill Dundee ja teisalt vähemtuntud komöödiakuld Hercules Returns, kus muuseas teeb kaasa ka Bruce "see kopteriga hull Mad Maxist" Spence. Alustan ebameeldivast. Kuna tegemist oli kuueosalise telesarjaga, siis näidati reedel kolm osa ja laupäeval ülejäänud kolm. Samas kokku linastusaeg kaks ja pool tundi, mõni minut vähemgi kui reedesel publikumagnetil Caligolal. Kas ehk oleks olnud mõeldav need kaks samale ajal planeerida? Ühe jutiga oleks mulje veelgi parem olnud. Praegu tuli sisse väike võrdlusmoment, umbes nagu originaali ja järjefilmi võrdlus.
 jätkub...

Ja millise originaaliga õhtu jätku sai. Noor Arnold on Киборг-убийца! Kumb on parem film, kas Terminator või Terminator 2 on muidugi omaette väitekirja teema, aga Haapsalus oli Terminatori filmi kõige suurem staar Leonid Volodarski. Krt, kui halb see dublaaž ikka oli. Intonatsioon null, vähegi kiirema dialoogi korral jäi tekst lootusetult maha. Väiksena oli lihtsalt naljakas - Specialist on kõige eredam mälestus, aga siis ju ei osanud nii palju inglise keelt, et oleks võrrelda osanud. Vaatasin hiljuti ka ühte vinget Joseph Kuo kaklusfilmi, dubleerituna inglise keelde ja kontrast on meeletu. Raskel ajal on tõesti ka perse laululind.
Film iseenesest on muidugi puhas kuld.

Ning raskel ajal tuleb ka söögi osas latti veidi madalamale lasta. Legendaarne patriarh Sawney on tagasi filmis Sawney: Flesh of Man. Filmina suhteliselt õnnetuke, kaunis loodus õigustas natuke seda järjekordset paksus metsas elavate verejanuliste maniakkide kampa kujutavat linatööd. Aga aastaid Haapsalus karastunud filmivaatajana jäin suhteliselt külmaks. No sõid jah inimliha, aga Sawney oli ju püstihull. Täitsa segane. Nii et vaatajal oli alati see ettekääne võtta, kui lihakeha tükeldamine ette võeti. Ei olnud võimalustki, et saaks tekkida tunne oh tri, kuidas pealtnäha normaalne inimene midagi sellist teha saab.
Nõrgavõitu.