Jane Campioni filmi „Piano“ peategelane on valinud vaikimise ja tema ainus suhtlusvahend välismaailmaga on klaver. „Kes magab hõbehallis“ peategelane Cheng Die oskab rääkida küll, aga selles filmis teeb suurema ja olulisema osa rääkimisest muusika. Cheng Diel on justkui kaks häält, üks rääkides sõnadega ja teine klaveril mängides. Tõeliselt jäädakse teda kuulama siis kui ta mängib. Cheng Die teine hääl on see, mida on kuulda, see on hääl mis puudutab. Näiteks selles külas kuhu ta olude sunnil pealinnast õpetajannaks saadetakse. Tema rääkimist praktiliselt ignoreeritakse, aga terve küla tuleb kokku kui Cheng Die klaverit mängima hakkab.
Filmis on stseen, kus mees istub klaveri taga, naine seisab ja lavastaja ei lase neil mitte sõnades omi mõtteid ja tundeid väljendada vaid mees mängib klaverit. Või stseen matustelt, kus naine läheb koju, istub klaveri taha ja elab seal oma tunded välja.
Ega alati ei leiagi õigeid sõnu, mingeid mõtteid ja tundeid ongi keeruline sõnastada, ses mõttes on kaval lasta muusikal rääkida, lasta sõnadel justkui sõrmeotste kaudu välja voolata. Umbes sarnane kirjutamisele, kui sõrmed liiguvad klaviatuuri kohal justkui isenenesest, peab vaid püüdma mõtetel järel püsida.
Mitte alati ei ole lavastaja otsus oma film mustvalgena üles filmida vaatamisel arusaadav olnud. Halvemal juhul jätab see mulje kunstlikult kunstilise sügavuse püüdmisena. Aga filmi, mille üheks kandvaks osaliseks on klaver, klaverihelid puhul tundub ainuvõimalik, et ta on mustvalge. Katie Melua on laulnud „piano keys are black and white, but they sound like a million colours in your mind“.
*tekst ilmus Tartu Postimehes 25.11.2021
0 comments:
Postita kommentaar