„Põgenemine“ ei püüa kunstlikult vaataja emotsioonidega mängida. Amin räägib oma lugu rahulikult, emotsioone kontrollides. On tal ju ka kakskümmend aastat kogemust, kuidas tundeid endasse kapseldada. Sest ta on nii harjunud. Sest ta kartis. Sest kui tõde peaks välja tulema, siis... Ilmselt ei juhtuks midagi, aga see ebaratsionaalne hirm on teda tagasi hoidnud. Kujutage ette, et te olete olnud kellegagi kakskümmend aastat sõber ja saate siis teada, et kogu ta pere ei olegi surnud. Kujutage ette, et te peate igapäevaselt sellist infot varjama.
Amini lugu on osaliselt seotud ka Eestiga. Dokumentaalkaadrid Harku põgenikekeskusest võiks panna igaühe mõtlema sellele, et kui keegi suudab sellistes tingimustes pikemalt kui mõni päev vastu pidada, enne kui tulla välja palvega end koju tagasi saata, siis ilmselt tal on olnud ikkagi mõjuv põhjus kodust lahkumiseks. Amin ise nimetasmuseas viimasteks jätisteks Vene miilitsat ja inimsmuugeldajaid. Ma ei ole üldse kindel, kas jätis on piisavalt kaalukas sõna. Kas see annab edasi kõiki neid tähendusvarjundeid, millega on vaja anda edasi oma suhtumist kellessegi, kes oma isikliku kasu nimel on valmis ära kasutama kellegi teise meeleheidet.
Tabasin end ühel hetkel filmi vaatamise ajal õlgu kehitamast, kogu see lugu tundus sedavõrd tavaline. Eestiski elavad põgenikud on rääkinud sarnaseid lugusid. Lugusid hirmust ja ebakindlusest. See ei tohi nii olla, ei Amini ega ühegi teise põgeniku lugu ei tohi tunduda tavaline, sest tavaline on aktsepteeritav. Valgevenes toimuva valguses on „Põgenemine“ täpselt õige meeldetuletus, et põgenik on inimene, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma.
*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 12.11.2021
0 comments:
Postita kommentaar