Eks räägiti meilegi gümnaasiumis riigieksamite olulisusest, aga kes tuleb selle peale, et panna kooli saabujaid „tervitama“ hiiglaslik tabloo, mis kuvab päevi esimese eksamini. Iga päev on see esimene, mida kooli tulles näed. Me kõik ei sünni siia ilma tahtmise ja võimekusega akadeemilistest testides maksimumilähedasi tulemusi saavutada. Meil on ikkagi teisi tahtmisi ja unistusi ka. Selle asemel aga, et uurida, mida noor inimene tahab oma tulevikuga pihta hakata on ees numbrid. Latt, mis tuleb ületada. Plaan, mis tuleb täita. Sellise surve ja ootustekoorma all inimsed murduvadki. Kui sa tead juba ette, et sa ei vasta neile ootustele, kui ka sinu parim ei ole piisavalt hea.
„Parimad päevad“ jälgivad Niani tegemisi, kes ei sobitu eelnevalt kirjeldatud mudelisse. Tema on see, kes märkab ja hoolib. Tema on see, kes tahaks kaitsta maailma, esmalt on aga vaja kedagi, kes kaitseks teda. Sest Nian katab jakiga enesetapu teinud tüdruku, sel ajal kui teised hetke nutitefoniga jäädvustavad. Ta ei mõtle sel hetkel grupi heaolulule vaid astub „valele“ poolele. Võttes sellega ka osaliselt vastutuse, tunnistades nii, et tema ja ülejäänud grupp on läbi kukkunud.
Keegi ei saa panna teisele maagiliselt käsi peale ja nipsti valu ära võtta. Alustuseks piisab aga sellestki kui seda valu märgata. Märkamiseks on muidugi vaja julgust ja jõudu. Niani jaoks oli piisav see, et ekstreemsetel asjaoludel kohatud Bei tänaval temast diskreetsel kaugusel järel kõndis. Rohkemat ei olnudki vaja. Piisas teadmisest, et keegi on selja taga olemas. Et ta ei ole üksi.
*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 07.08.2021
0 comments:
Postita kommentaar