Diana vanemad Terje ja Liv abielluvad 29.juulil 1981. Samal päeval kui printsess Diana. Filmi lavastaja ja stsenarist Charlotte Blom kasutabki printsessi abielu olulisi hetki Diana vanemate loo raamimiseks. Mitte, et need kuidagi paralleelselt või sarnaselt kulgeksid, pigem illustreerimaks, et meil kõigil on oma unikaalsed lood ja kõrvalseisjana näeme me ainul kilde. Kilde, mida meile kas valitakse näidata või mille tunnistajateks juhuslikult satume. Kogu lugu teavad ainult osalised ise.
Ja kuigi need killud, mida meile filmis näidatakse ei ole kaugeltki mitte läbinisti positiivsed on neis kõigis midagi tähtsamat. Neis on kirge. Näiteks selleks, et sa saakisid mootorsaega koduukse sisse augu saagida, on esmalt vaja, et sind oleks sellest uksest stripiklubis aset leidnud intsidendi pärast välja visatud. Ja mis saaks olla parem sellest, kui ukseaugust tagasi tuppa ronides näha rõõmu toasaolija näol. Et tegelikult ta nii lootis ja ootas, et sa selle ukse maha lõhuksid.
Sest mis võiks olla kurvem sellest, kui see, et uks ei olegi üldse lukus, on tegelikult pärani lahti, aga teine ei tahagi sellest uksest sisse tulla. Filmis iseloomustab seda kiretust ehk kõige paremini Livi poolt üleaedsele Unnile lausutud: „Well, some talk while others fuck“.
Aga neid kilde vaadates ei teki kordagi masendust. Mitte sinnapoolegi. Kirg tähendab ju hoolimist. Ilma tülitsemata ei saa olla leppimist. Kordagi ei teki kõhklust ses osas, et kumma naabripaari suhe on tervislikum. Mitte ideealne ega täiuslik. Seda leiab ainult Instagramist. Tervislikum.
„Diana pulmapidu“ ei ole täiuslik film. Aga see on tervislikult positiivne. Filmi lõppedes on sul tunne, et maailm on üks ütlemata helge paik. On alati olnud ja on ka edaspidi. Seda tunnet tasub hoida.
* tekst ilmus Tartu Postimehes 06.08.2021
0 comments:
Postita kommentaar