Naine pääseb vanglast välja täis optimismi tuleviku suhtes, on ta jõudnud nende nelja aasta jooksul ühes suures linnas elava mehega kirjasõbraks saada ja see on naise ja ta tütre Maša enda juurde elama kutsunud. Ootamatult muutub probleemiks aga see, et Maša on ema vanglasoleku ajal olnud väikses külas elava vanaema hoole all ja too ei taha midagi kuulda sellest, et laps tema käest ära võetakse. Rahaga meelitades ja toore füüsilise vägivallaga ähvardades saab vanaema endale liitlaseks naise abikaasa, kelle silma peast torkamise pärast naine üldse vangi saadeti ja vägikaikavedu saab alata.
Filmi toon on hästi lopsakas – kirkad värvid (rohi mürkroheline, taevas kirgassinine, veri karmiinpunane), tegelased samuti võimendatud, täpsem ehk isegi öelda, et mitte tegelased aga tüpaažid, mis kombineeritud mul „Kill Billiga“ seostuvate elementidega (silmaklapp, madu ja abikaasade vaheline „lembestseen“) püüdsid luua muljet, et tegemist on ühe lustliku ülevõlli möllufilmiga. Paras popkorni krõbistamise taustaks vaadata.
Aga ma arvan, et see oli Kirillil planeeritud mustkunstitrikk, kõik see toorelt silma paiskuv kirevus on mõeldud lihtsalt vaataja eksiteele viimiseks. Pigem viitab see kõik hoopis sellele, millise taseme emotsioone filmis käsitletav teema osalistes tekitab. Ongi maailma kõige tähtsam teema ja nii ongi kõik aistingud võimendatud ja raske on näha reaalsust sellisena nagu ta päriselt on. Ja siis ongi värvid nagu „Suures Maalritöös“ ja täiskasvanud inimesed käituvad nagu pooletoobised. Oma tahtmise läbisurumine muutub kõige olulisemaks ja seisukohtadest taganemine mõeldamatuks.
Kuni „võiduka“ lõpuni välja.
*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 24.11.2021
0 comments:
Postita kommentaar