Seekordsetes ülevaadetes ma korra olen juba ühe filmi sisu ette ära rääkinud, püüan seekord end tagasi hoida. Piirdume sellega, et Benjamin ja Aude ei ole päris traditsiooniline perekond ja nende lapse saamise lugu ei ole päris traditsiooniline.
Üks filmi võtmetähtsusega stseene leiab aset Benjamini ja tema venna vahel. Vend peab pärast suure uudise kuulmist lühikese monoloogi, millest jäi eriti kõrvu kraapivalt kostma „sinu jaoks on see jah lihtne...“. Mulle on jäänud mulje, et elul on meie kõigi jaoks vimkasid varuks: pettumusi ja läbikukkumisi ja halba õnne. Ja ma usun, et kui antaks valida, siis üldiselt me eelistaks ikkagi positiivseid üllatusi ja õnnestumisi ja vedamist. Keegi ei vali õnnetu olemist. Kogu aeg ei saa loomulikult eufooriliselt pilvepiiril kõndida, aga pigem hääletaks ikkagi õnnelik olemise poolt. Ja ometi on hetki, kus keegi meie lähedastest jagab midagi, mis teda õnnelikuks teeb ja meie keerame selle ümber „sinu jaoks on see jah lihtsaks“. Otsekui me vastutaks kellegi teise valikute ja otsuse eest. Justkui see oleks meie asi neid kellelegi kolmandale õigustada või põhjendada. Benjamin otsustas saada lapsevanemaks. Tema on oma valikuga rahul. See kuidas ja kas ja kellele ta oma otsust kunagi seletab on juba tema asi.
Mina enda jaoks võtangi sellest filmist kaasa selle, et kui kunagi tulevikus keegi mulle midagi sedavõrd isikliku usaldab, siis oleks mul meeles esimese asjana küsida: „Kas sa oled rahul?“. „Teeb see sind õnnelikuks?“.
*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 05.08.2021
0 comments:
Postita kommentaar