Ma ei tea, mis hetkel India lavastaja Abhinandan Banerjee nägi pilve ja mõtles, et jah, sellest pilvest ma teen filmi. Aga mulle meeldib mõte, et see toimus samuti mõtteid kogudes aknast välja vaadates.
„Inimene ja pilv“ on selline film, mida peab tunnetama, millega on vaja jõuda ühele lainepikkusele. Peategelane Manik näeb ühel päeval taevas pilve ja talle tundub, et see pilv jälitab teda. Jabur ju. Ratsionaalse analüüsiga ei olegi siin midagi teha. Võib valida aga peategelasega kaasa kulgemise.
Manik praktiliselt ei räägi, üldse esimest korda me kuuleme tema häält kui ta luuletust loeb. Jällegi koht kus võiks hakata mõtisklema selle üle, et miks lavastajalt selline valik. Mida see peategelane on põhimõtteliselt hääletu. Aga kui vähegi suudate, siis jätke see mõtisklus kunagi hilisemaks. Film ise tundub kuidagi nii õrn ja habras, justkui liblikas, mis on sulle peo peale lennanud ja sa ei julge õieti hingatagi, saati siis veel analüüsida, et kus see liblikas nüüd tuli ja mis liiki ta võiks olla ja miks ta just sinu peo peal maandus.
Täpselt nagu pilve võib võtta valguse varjajana aga ka varju pakkujana võime me ju ka Maniku puhul otsustada lihtsalt temaga kaasa rõõmustada. Filmis on üks tohutult helge stseen, kus Manik ärkab vihmasaju hääle peale, tormab katusele oma taimede keskele, seisab seal, laseb vihmal enda peale langeda ja naeratab.
Asjad on siin filmis tähtsad, õigemini küll asjadest lahti laskmine. Manikul on riiulis ikka väga veidraid mälestusesemeid, aga ta jõuab lõpuks selleni, et tal ei ole neid asju vaja. Ta on leidnud endale midagi, mis ta siiralt õnnelikuks teeb ja ma ei osanud seda filmi vaadates teha muud kui olla koos temaga õnnelik.
*tekst ilmus "Tartu Postimehes" 18.11.2021
0 comments:
Postita kommentaar