sina hääletad, mina vaatan

01 detsember 2011

Ahelreaktsioon

Ulmeajakiri Reaktor on üllitanud oma teise numbri ja mina olen selle teistkordselt kaanest kaaneni läbi lugenud. Põhimõtteliselt. Kaks artiklit on juba varem avaldatud ja neid ma teistkordselt läbi ei töötanud.
Kindlasti parem kui esimene number. Jättis kompaktsema ja sisukama mulje. Vaid tõlkeprobleeme lahkav artikkel tekitas ruumitäiteks pikaks venitatud tunde. Oleks vabalt poole lühem võinud olla ja oma mõtte ikkagi edasi anda. Teema iseenesest aga vajalik, kuigi ma ise eelistan raamatuid valida nende loomulikus keskkonnas, raamatupoes.
Raamatuarvustuse osas tekkis mul tunne, et hinne on pandud saadud mulje ja elamuse põhjal ja arvustus on kirjutatud asjadest, mis on meelde jäänud. Sest iga positiivse näite juures on väike "aga", nii et artikli lõpus jääb mulle tunne, et üks lisapunkt on antud raamatule selle eest, et ta on eestikeelne. No umbes samamoodi, nagu eesti filmidele iga kord täie karmusega virutada ei taha ja mõne kitsaskoha osas silma kinni pigistan.
Umbes nagu Metsavana on talgufilmi Täitsa Lõpp vaadates mõne koha peal ilmselt mõlemadki silmad kinni pigistanud. Vastasel juhul ma ei suuda küll mõista, kuidas on sündinud võrdlus Malevaga. Maitse asi ilmselt. Lihapirukate maitse :)
Ulmekroonika nurga osas tahaks natuke norida pildimaterjali koha pealt. Isiklikus blogis ja sõbrale näitamiseks sellise kvaliteediga pildid sobivad, aga ajakirjast ootaks paremat. Mõnusa muige tõi aga näole Veskimehe uue raamatu kaanepilt. Tore näha, et mees pole lasknud end kriitikast häirida.
Melchiori juttude juures tahaks aga kirjutajatele meenutada, et lihtsalt kulgemise asemel peaks üks detektiivilugu lugejat lõpus üllatama, mõrvari isiku paljastamine võiks tulla ootamatusena. Eks kirjutamiseks antud aeg pani piirangud peale, aga kui lobedaks lugemiseks kärasid need tribuutjutud kenasti, siis puänt jäi enamikul vähe nõrgaks.
Sama etteheide ka muidu väga mõnusa ja stiilipuhta "Maomehe surma" kohta. Leoneliku tempoga kulgev jutt saab siukese deus ex machina tundega äkilise lõpu.
Lõpetuseks siis aga näpuotsaga kiitust ka, et pahased ulmesõbrad mu koduust mädamunadega loopima ei tuleks.
Intervjuud kiidan, oli hea esimeses numbris ja oli hea ka selles. Ei pommitata kirjaniku mingite stampküsimustega. Teatriarvustusel tugev uudisväärtus ja "Masina nõrkus" üks korralik Bradbury Udusireeni laadis jutt.
Järgmine kuu loen jälle.

1 comments:

Ove ütles ...

Väljanägemine väljanägemise pärast :)

Pdf'is sihukesi pilte ei ole - võid hoopis tolle lugeda võtta :)