sina hääletad, mina vaatan

03 detsember 2011

Väike samm inimkonna... / The Graduate (1967)

Noor Dustin Hoffman kehastab igati ontliku keskkoolilõpetajat Benjamini, kes ei tahagi elada seda musterelu, mis talle lähedaste ootuste põhjal ette nähtud on. Kuldsete kuuekümnenda vaimus otsustab noor Ben hoopis oma südamehäält kuulata, turvalise keskklassielu kuradile saata ja hoopiski oma elu armastuse, Elaine, pärast võidelda. Isegi, kui see elu armastus ei teha temaga mingit tegemist teha pärast seda, kui selgus, et Benjamin on Elaine emaga vägagi lähedases suhtes olnud.
Nimetatud ema kehastab meil teine raskekaallane, Anne Bancroft, näitlemisande mõistes siis, sest välimus on tal täpselt selline, et on lihtne näha, miks kogenematu nooruk mitte eriti varjatud lõksu sisse marsib. Kahe staari vägikaikavedu kulmineerus aga kahjuks suhteliselt varakult, eelmängu osa täitnud küllalt teravaks kiskunud dialoogi näol. Kibestunud naise rollis oli Anne palju mõjuvam, kui kibestunud ja mahajäetud naise osas.
Nii et teine pool filmist on lihtsalt selline natuke naljakas, natuke nukker kulgemine küllalt etteaimatava lõpu poole.
Ning seda kulgemist toetab üks otsatult kaval muusikataust. Kolm Simon & Garfunkeli hitti, mida lihtsalt järjest kedrati. The Sound of Silence, Scarborough Fair ja Mrs. Robinson. Väga head meloodiad küll kõik, aga mitte nii head, et ma neid S&G esituses korduvalt kuulata tahaksin. Põhiliselt muidugi selle pärast, et lõokesena lõõritavad meeshääled jätavad mind absoluutselt külmaks, seetõttu meeldivad mulle nende lugude kaverid oluliselt rohkem kui originaalid.

0 comments: