sina hääletad, mina vaatan

24 detsember 2011

M&M / Mary and Max (2009)

Selleaastane jõulufilmisoovitus tundus esiti pühade aega sobivat kui paar villaseid sokke kingikotti. Kaks maailma eri otsades elavat üksikut hinge, kes läbi absoluutse juhuse üksteisega kirjavahetust pidama satuvad, mingit otsa pidi lausa tõsieluline, kui algustiitreid uskuda. Selline film saab ju ainult ühtmoodi lõppeda. Kirjasõbrad saavad filmi lõpus kokku ja kui just armastuseleek õide ei puhke, siis vähemalt igavese sõpruse märgiks verevanne ikka antakse.
Mary ja Max sedasi ei lõppe. Esimese hooga tundus lõpp lausa nii masendav, et kaalusin tõsiselt mingi väheke konventsionaalsema jõulufilmi vaatamist ja soovitamist. Aga mõtlesin ümber. Sest erinevalt näiteks ajakirjanikust, kelle arvates ei kõlbagi Die Hardi 11. korda vaadata, siis minu arust ei pea jõulud olema libategelikkuse aeg. Paaniliselt kaubanduskeskuste tuledesäras kohusetundest kokku kuhjatava libajõulurõõmu asemel pange parem perega koos tihasele pekki ja tundke rõõmu sellest, et teil on lähedane inimene käegakatsutavas kauguses. Ning kui ei ole, siis lööge aga telefoniraamat lahti ja proovige õnne.
Nii et kuigi päris paljud teised arvajad on samuti kasutanud filmi kirjeldamiseks sõna "masendav", siis tegelikult tasuks rõhuda filmi võimele vaatenurgaga mängimisel. Vahel on must huumor ainus asi, mis musta masendusse langemast takistab.


Minu selleaastane jõuluplaat on aga Noah and the Whale - Last Night on Earth. Mõnus indiefolk/rock/pop.

0 comments: