sina hääletad, mina vaatan

01 detsember 2011

Imetegija / Teater Endla 2011 - ...

Triin Lepik ei ole Anne Bancroft ja sellega võikski jutu lõpetada. Aga no seletan ikkagi vähe pikemalt.
Teatril on kino ees mäekõrgune eelis, vahetus. Võimalus näha, kuidas kunst sünnib just siin ja praegu, sinu silme all ja põhimõtteline võimalus käsi välja sirutada ja näitlejal hõlmast haarata. Hea etendus peaks head filmi võitma igast asendist. Ning Imetegijal on raudselt potentsiaali olla hea etendus. Ma ise ootasin väga Salemi nõidade ja Lendas üle käopesa klassist elamust.
Mind väga ei seganudki, et kuue aastast Helen Kellerit mängis üle kahekümnene Liis Laigna. Mängis ju hästi. Aga Triin Lepiku kehastatud Annie Sullivan ei saanud Anne Bancrofti rinnalegi. Ebaõiglane võrdlus? Üks võitis oma rolli eest Oscari, teisel vaid kümmekond lavarolli selja taga. No aga kui ma tulen ikka etendust vaatama sellelt platvormilt, et film mulle meeldis, siis on ju loomulik et ma neid kõrvutan. Eriti kuna film on tehtud näidendi põhjal (ja see omakorda raamatu). Ja eriti, kui mingil veidral põhjusel üritas etendus filmielemente kasutada. Ses osas olen ma raudselt konservatiiv. Algustiitrid teatrisse ei passi. Ma ei pea rongisõidu taustaks möödavilksatava maastiku videot nägema. Ja kui Meister ja Margarita suutis põrgustseeni ilma videot näitamata välja mängida, siis peaks Imetegija suutma ka Annie Sullivani mineviku teatrikunsti vahendite abil kujutada.
Ning üks räme faktiviga veel, mis küllalt etenduse algusfaasis tehti ja mis ilmsesti ka mu hoiakut kujutada aitas. Helen Keller ei olnud esimene pimekurt, keda õpetada suudeti.
Etenduseväliselt aga väga tänuväärt ettevõtmine see, et lavastus kogub raha Eesti Pimekurtide Liidu toetuseks ja on mõeldud ka sellele, et erivajadustega lapsed saaks etendust vaadata. Jooksid subtiitrid ja oli ka viipekeele tõlk.
Pigem näitaks ma neile selle lavastuse asemel aga hoopis filmi. Aga ma olen kindlasti vähemuses. Publiku seisev ovatsioon oli selle tunnistuseks. Mina plaksutan idee kiituseks.

0 comments: