sina hääletad, mina vaatan

17 november 2009

Doktorihärra õuduste maja / Dr. Terror's House of Horrors(1965)

Noorus on ikka hukas. Isehakanu käib ringi ja jutlustab valepühakutest. Nõelaga sõrme torganud koduperenaiste pühaku Lee ja elektrišoki saanud laipade kaitsepühaku Cushingu on ta altarile tõstnud. Tules põlenud näoga kättemaksuhimuliste skulptorite peapühakust Pricest hea sõna, tema kogub kooripoiste konkus tolmu. Aga nagu juba Konfutsius ütles: "Ega Xipe siis filmidest midagi ei tea, tema pärast ma küll mingit mõttetera välja mõtlema ei hakka, võid ju muidugi neid Cushingu ja Lee film vaadata kah, midagi halba sellest tõsiusklikule ei sünni", keeras end ringi, nipsutas sõrmi ning telgiseinal hakkas jooksma Theater of Blood.
Mina võisin aga rahuliku südamega Metsavanale märku anda, et ohtu pole, võime neid šarlatane vaadata küll. Dr. Terror's House of Horrors(1965). Mis nimi see siuke üldse on, Dr. Terror(Peter Cushing), ei mingit stiili. Aga olgu, jätkame. Mis nüüd, kuus võõrast meest ronivad ühte pisikesse kupeesse, pead jalad segamini, nagu põrssakari ja Dr. Terror hakkab meestele kaarte panema.
Nii et tegelikult on meil viis lühilugu ja Dr. Terror üritab neid kuidagi kokku traageldada. Ainult et nagu lõpuks selgub, siis jäid need traagelniidid kõik näha. Ei olnud ükski neist põhilugudest ka väga suurepärane, naerda sai, aga muidu ei midagi erilist. Libahunt, tapjataim, kuri voodoojumal, surematu käsi ja vampiiride surmaheitlus. Oma taseme mängisid küll välja, aga paremaga harjunud filmisõber tundis meistrikäest puudust.
Ma ise juurdlesin pärast veel natuke selle üle, et miks noored näitlejahakatised küllalt tihti just õudusfilmides kätt peavad harjutama. Selles filmis Donald Sutherland, Johnny Depp Elm Streetis, Drew Barrymore pärast E.T. tegemist kahes Kingi adaptsioonis, Jennifer Aniston Härjapõlvlases, küll leiaks neid näited veel. Miks peaks üks lavastajahakatis just õudusfilmiga enda karjääri käima tõmmata tahtma. Sain Kultuurkapitalist raha, lavaka esimese kursuse tudengid mängima ja ma kohe tunnen, et maailmale on vaja üht järjekordset sitta õudukat, mille tegemist ma ise ja kõik selles osalenud kakskümmend aastat hiljem salgame või siis üleolevalt naerame, et sai jah proovitud. Võta mõni raamat ja tee selle järgi. Ei, on vaja ikka kõige raskemast žanrist alustada. Väljakutset on vaja. Välja tuleb aga nagu tavaliselt. Peaks äkki Kellavärgiga apelsinist tuttavaid meetodeid rakendama. Pulgad silmade alla ja 24 tundi halbu õudukaid kütta, nii et järgmine kord hakkaks mees ülekere värisema, kui tuleb mõte, et teeks ühe filmi, kus inimnahkadesse mässitud ebard mootorsaega ringi tuiskab. Sest ühele näitlejale peaks ju ka vähe suurem väljakutse olema Hamleti isa vaimu mängida, kui mootorsaega maniaki eest põgenevat teismelist.
Algse teema juurde tagasi pöördudes, siis päris niikaugele ma ei läheks, et seda Dr. Terrori filmi sitaks filmiks nimetaks. Seltskonnaga vaadata ja õlut libistada ja vahele jaurata käras küll. Nii palju, kui üks Lee/Cushingu film kärada saab.

11 comments:

Jaanus (Xipe) ütles ...

Pühadusteotus. Cushingul mullitab stiili kõrvadest ja briti tviidülikonna taskust välja. Dr. Terror on nii stiilne õudukategelase nimi kui annab olla. Nagu "1000 laiba majas" Dr. Saatan.

Pühadusteatus täielik.

No Cushingu ja Lee õudusfilmid. Need on juba õiged õudusfilmid.

Juba nimed on sellised.

"Dracula Has Risen From The Grave"
"Torture Garden"
"Taste The Blood of Dracula"
"Frankenstein and the Monster From Hell"
"Dr. Terror's House of Horrors"
"Frankenstein Must Be Destroyed"
"Asylum"
"The Creeping Flesh"
"From Beyond the Grave"

Sellised tõesti head ja õiged õudusfilminimed. Enam selliseid ei panda.

Ainult Rob Zombie "House of a 1000 Corpses" on väärt samas klassis üles tõsta uuematest.

No õigel õudusfilmil peab olema nimi, nagu "13 Graves of the Vampires" või "666 Blood Drops on the Coffin"

Ja Dr. Terror on stiilipuhas õudusfilmitegelase nimi.

Laim. Ainult laim. Žanrimeistrite vääritu maha tegemine.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Eeh, film on muidugi kesine.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Vaata parem ära selline lugu, nagu "Frankenstein and the Monster From Hell"

Kalver ütles ...

võta aga õlled ja oma žanrimeistrite parimad palad kaasa ja tule hari ignorandist filmisõpra.

metsavana ütles ...

Põhjendamatu laim! pole absoluutselt sinuga nõus. Minuarut just noorte lavastajate esimesed horrorikatsetused on selle zanri soolaks ja edasiviivaks jõuks..meenuta kasvõi Evil Deadi, Evil Deadi jms...nimekiri tuleks üsna pikk. Mõtle kui Jackson oleks sinu soovituse alusel hoopis mõne raamatu kätte võtnud ning Kafka Protsessist filmi teinud - on meil vähe sellist kunstipunnitust juba? Muud noortelt eesti filmilavastajatelt ei tulegi.

Ühesõnaga ÄRA HÄDALDA :D

metsavana ütles ...

Parandus: tahtsin teise Evil Deadi asemel kirjutada Bad taste.

metsavana ütles ...

Ja mis puutub veel sellesse noore rezisööri juttu veel siis käesoleva filmi autorile Freddie Francisele oli see kaheksas film. Seda mitmes filmis Lee ja Cushing olid varem üles astunud ei jõua lugema hakatagi, pihta hakkasid mõlemad kuskil 40nendatel igaljuhul.

metsavana ütles ...

Ühesõnaga mitte, et minuarust oleks Dr Terror hea film olnud aga noorte materdamine on alusetu.

Kalver ütles ...

jaa, saan su mõttest täitsa aru. Jackson ja Raimi on head näited. Wes Craven ja George Romero panid ka kohe esimese korraga suht kümnesse. kindlasti võiks siin mõnda lavastajat veel nimetada. Neil Marshall ju ka.

aga hiljutist eksperimenti meenutades, paneks neile vastukaaluks sellised nimed nagu Eric Reed, Marcel Sarmiento, Phedon Papamichael, Gilles Paquet-Brenner. ja ma usun raudselt, et seda nimekirja annaks märksa pikemaks venitada, kui seda esimest.

ma ei ütlegi, et noor lavastaja peabki esmalt Shakespeari kogutud teostega atesteerimiskomisjoni eest läbi käima. mul oleks hea meel, kui iga aasta tuleks filmimaailma uus Raimi või uus Craven. aga ei ole ju nii.

samas muidugi “Ninety percent of everything is crud.”

metsavana ütles ...

Mida ma tahan öelda on see, et zanr pole süüdi. Ma arvan, et kui võtaksid samamoodi ette kogu selle aasta nende noorte autorite tööd kes on klassikuid kuidagimoodi kasutanud leiaksid, et seal tehakse hella paska samas mahus.

Tahaks taas praegu Eesti filmile viidata aga ei julge, äkki keegi esteet loeb ja pahandab.

Kalver ütles ...

kallid esteedid, Metsavana tahab ilmselt viidata sellele, et enamik kodumaistest linatöödest ei kõlba eriti vaadata. tõsi ta on.

loomulikult žanr ei ole süüdi, tänavuselt pöffiltki leiaks mitmeid teoseid, millele kulutatud aega tagasi tahaks.
aga.
reeglina on hea filmi eelduseks hea lugu. liiva peale ju maja ei ehita. iga film ei peagi žanripiire nihutama ja filmimaailma uueks looma. õudukaga on aga tihtilugu see, et räägitav lugu on pehmelt öeldes kleenuke.

järelikult lavastaja või stsenarist või kes iganes peab tulema välja millegagi, mis selle puudujäägi kompenseeriks.
praktiliselt igast kehvast õudusfilmist leiab ühe asja, mis on märkimisväärselt hea. originaalne rappimis-stseen, huvitav võtenurk, lahe twist.

see on ju raiskamine. selle asemel et teha kolm halba filmi, tee üks ja hea. kirjuta üles oma geniaalne idee, vast tuleb mõni veel.

Head õudusfilmi on keerulisem teha, kui head draamat. Sest hea õudusfilmi tegemiseks peab kambas vähemalt üks geenius olema, hea draama nokitsevad ka korralikud käsitöölised valmis.

Komöödia kohta muideks sama. Head naljafilmi teha on keerulisem kui head pisarakiskujat.