Kindzadza

'Tea nüüd kas on juba vanus tõesti selline, et pidevalt siin filmidest kirjutades lapsepõlve meelde tuletan, et rohi oli ikka rohelisem ja taevas sinisem. Päris pilvitu see õnnis aeg aga siiski polnud, pärast pikka kaalumist võtsin hiljuti ühel koledal mälestusel natist kinni, kloppisin tolmust puhtast ja vedasin välja valguse kätte. Polnudki nii õudne. Toona olin aga väga kuri selle mehe peale, kes oli Kin-Dza-Dza(1986) taha televisioonikavas komöödia kirjutanud. Nüüd võib öelda, et oli naljakas küll. Natuke.
Kaks abivalmis moskvalast satuvad hädalist aidates võõrplaneedile Pluke ja peavad koju tagasi pääsemiseks kõvasti närve ja tikke kulutama. Tikkudega läheb tegelikult õnnetult, aus nõukogude inimene annab need lihtsalt ära, ausõna peale, on ikka kju. Kaks abivalmis pärismaalast on lahkest südamest (ja loendamatu hulga tikkude eest) küll valmis mehi aitama, aga lõpuks ei oskagi öelda, kumb duo kummale rohkem abi osutas.
Tegelased on küll huvitavad ja erinevate maailmavaadete põrkumine on huvitav aga filmi parim osa on siiski planeet Pluke ise. Loomulikult annab paralleele vedada siit ja sealt. Kastisüsteem ja tarbimisühiskond ja idioodist ülemnõukogu esimees. Maailm ise oli aga võõras. Kellukese nina külge kinnitamine ajab loomulikult naerma. Lihtsalt muud moodi ei oska reageerida. Ja terve see maailm on täpselt sama sürreaalne. Surija viimane hingetõmme hoitakse õhupalli sees alles.
Põhimõtteliselt muidugi saaks hakata järjest läbi võtma, et kas tšatlanianil kelluke nina või pidalitõbisel kapuutsi küljes, vahet pole. Ei tekkinud kordagi sellist tahtmist. Võibolla isegi et lavastaja mõtles, et teeks õige ühe sellise filmi kus üks sümbol ajab teist taga ja kolmas vaatab seda tralli eemalt pealt. Kehitan õndsas lihtsameelsuses õlgu. Mulle meeldis niisamagi, suurepärane taustsüsteem ja esiplaanil inimesed oma moraalsete dilemmadega (kas küsida kaks toosi tikke või kolm).No ja muidugi lõpp. Eks ta muidugi ole vaieldav, aga nagu mina aru sain, siis oli terve Nõukogude Liit täis inimesi, kes olid valmis ükskõik mida välja mõtlema, et kas või natukeseks reaalsuse eest põgeneda.
Natuke jäi lohisema, selle saab negatiivse poole pealt välja tuua ja see miski jäi ka puudu, mis filmi väga heaks teinud oleks. Tugev saavutus siiski.