sina hääletad, mina vaatan

17 veebruar 2010

Rebasejaht / Caccia alla volpe(1966)

Peter Sellersi elu suurim õnnetus oli inspektor Clouseau kehastamine ühes veidrat värvi kaslase nimelises filmis. Vabandust, kas ma ütlesin ühes? Tegelikult siis seitse korda pidi mees seda kohtlast uurijat mängima (veidi iroonilise kombel, esimene millest ta eemale jäi oli Curse of the Pink Panther). Kõik aeg, kui ta oleks võinud kehastada hullu doktorit, superagenti, lihtsameelset aedniku või meistervarast, pidi mees mingit kivi otsima. Halvasti, väga halvasti.
Õnneks ta kuidagi siiski suutis veidi aega näpistada ja kõik need nimetatud rollid ka ära teha. Mille eest tuleb ainult tänulik olla, sest seni viimatine tutvus osutus ootamatult naljakaks. Olin valmis lihtsalt natuke muigama, aga pidin mitu mitu korda kõva häälega naerma. Sellers üksi sellega hakkama muidugi ei oleks saanud, nii et sama suur kiitus stsenarist Neil Simonile.
Kuritegelik geenius Aldo Vanucci/The Fox põgeneb elegantselt vanglamüüride vahelt, et oma noorukesel õel silma peal hoida ja üksiti üks ajaloo suurim varastatud kullalaadung maale smuugeldada. Neiukese näitlejahuvi viib selleni, et ühte pisikesse kalurikülla saabub kuulus lavastaja ja veel kuulsam ameerika südametemurdja, et seal üks film vändata. Sellise filmi, mis ainult sümbolitest koosnebki ja mis lõpu eel ettekandele tulles ühe filmikriitiku rõõmust pisarat pillama sundis.
Ning lõpetuseks sooviks kiita ka filmi heliloojat, mitut puhku avastasin end tegelastele kaasa ümisemast. Aga päris kindel ma nüüd ei olegi, kas see tänuavaldus läheb Burt Bacharachile (nii nagu väidavad tiitrid) või Piero Piccionile (nii nagu väidab imdb).

film juba algab väga lubavalt
paadunud pätil on paavsti pilt voodi kohale kleebitud
selle stseeni pani Myers oma Austin Powersi tarvis pihta
kaamera, kostüümid, kõik läinud. vähemalt püramiid jäeti alles.
maas istub filmi lavastaja Vittorio.
ning see prillidega poiss näeb välja nagu Fellini
very nice!
hullunud fimikriitik

0 comments: