Võtan mina rahulikult kena tüki liha kahvli otsa, torkan ta esmalt sinepisse, teen juba suu lahti ja siis jäängi sedasi suu lahti ja lihatükk kahvli otsas vahtima. Vot selline film on Pontypool kohati. Raadiosaatejuhist, kes kohaliku raadiojaama keldristuudiost hirmkoleda viiruse leviku kohta reportaaži teeb. Seltsiks raadiojaama kaks naistöötajat ja abiks püstolreporter, kellega suhtlemine toimub telefoni vahendusel.
Lõin kohe meelevaldse seose mõned aastad varem tehtud Primeriga. Väga piiratud vahenditega tehtud ulmelood mõlemad. Ja head ulmelood, sellised mis nõuavad kaasmõtlemist. Primer muidugi vähe rohkem. Aga no näiteks see hetk, kui loetakse ette hoiatustekst ja nimetatakse sõnu mida ei maksa vestluses kasutada. Puhas kuld. Ühe laksuga seoti ära südamekestega kaardid ja viiruse levik.
Nii paljukest kui uurisin siis enamjaolt, kiidetakse (või sõimatakse) filmi originaalse idee eest. Ja vaatamise ajal mõtlesin ka ise, et tõesti lahe mõte. Ja ongi lahe, aga Neal Stephenson on seda mõtet juba 92. aastal päris põhjalikult mõelda jõudnud. Ta ei kirjutanud küll väikelinnas möllavast "zombie"armeest, aga ka Stephensoni viirus levis kõneledes. Ja Stephensoni välja mõeldud viiruse ümber toimuv trall ei pane sind mitte ainult suud lahti unustama, vaid lubaks ka oma võimalust haistval kassil kahvli otsast lihatüki tähelepanu äratamata rotti panna, see aeg kui sa ise Lumevaringusse süvenenud oled. Nii et ütleks Pontypooli kohta piisavalt originaalne.
Vaid punkti panemisega jäi stsenarist Tony Burgess vähe hätta. Kiss-kill-kiss. Tundub nats punnitatud ja random lahendus.
Aga igaljuhul väärt vaatamist.
0 comments:
Postita kommentaar