sina hääletad, mina vaatan

21 oktoober 2012

Reaktsioon duublis

No mis, ei oodanud? Arvasite, et kätes on jõud raugenud ja klaviatuur ammu katkise riiuli remondiks marjaks ära kulunud? Et ajakiri on valmis ja polegi enam mille peale reageerida? Eh, velled...
Alustame oma seekordset duubelväljannet kõige tähtsamast. 12 numbrit Reaktorit on lugejateni jõudnud. Õnnelik 13 ilmselt vaikselt valmimas. Palju õnne! Ja katsuge ainult loorberitele peesitama jääda, esimene aasta on see kõige kergem. Teine on see, mis tugevad ja elujõulised ajakirjad nõrkadest eristab. Esimene entusiasm on ehk pisut lahtunud ja hall argipäev piilub toimetaja akna all. Jälle uus kuu ja jälle tuleb laisku kirjasaatjaid peksma hakata. Aga no keegi peab ka seda tööd tegema. Ja kes ei ise teha ei oska/viitsi see viriseb. Reageerib, kui peenemalt väljenduda.
Kes veel mäletab, siis ajakirja 11. number oli suures osas Estconi vaimust kantud. Ajaloost ja ettekannetest. UG, Sulbi ja Andri artiklid ajaloost. Ajaloohuvilistele. Mulle sümpatiseeris neist enim Baasi helgest minevikust keskpärasest olevikust ja mitte väga lillelisele tulevikule vihjav kirjatükk. Oleks sinna ainult ka paar mediaanväärtust või kaalutud keskmist sisse susatud.
Isegi mina, kelle kokkupuuted millegi mechalaadsega piirduvad kunagi umbes 18 tühja piimapudelit maksnud transformeriga, avaldan tunnustust sellele tööle, millega Mart hakkama on saanud. Jätsin sealt meelde märksõna Evangelion ja kui kunagi peaks olema vaja seltskonnas kellegi möla vaigistada, siis on mul nüüd arsenalis lause: "High-grade gunpla on tittedele, viskasin eile sõpradega köögilaua taga viina ja nokitsesime paar Armored Core master-grade mudelit valmis."
Ulmelise popmuusika jutt oli igati põhjalik ja sidus, aga lõppeks jõudsin ma omas peas välja selleni, et tegemist on defineerimise küsimusega. Mul on juba mõnda aega pooleli Bowie bibliograafia (paks raamat on) ja kuulan siin järjest ka ta albumeid läbi ja no Rise and Fall of Ziggy Stardust ei loo minul küll mingit ulmetunnet. Kuulan albumit ka praegu seda teksti kirjutades ja ei miskit. Õige ja puhas ulmeline muusika on industriaal. Metropolis käima, industriaal taustaks ja ulmelaks missugune.
Uue peatoimetaja Gort Ashyrini triloogia ülevaade ja väga konkreetne intervjuu väga konkreetse Leo Kunnasega on  12. numbri suurim õnnestumine. Hiilgav positsioon, just oled raamatuid arvustanud, mingid asjad jäävad segama ja võtadki kohe kirjaniku letti. Ei mingit keerutamist, kohe puusalt "miks oli vaja seda kuradi tankikirjeldust."
Mängujutu juures oleks ma eelistanud tihedamat sõela. Kuiva uudisnimekirja ju nii ehk naa ei esitatud. Koostaja enda maitse-eelistused paistis siit-sealt selgelt välja. Tegu tundub olevat võrdlemisi konfliktivaba mängiga, kus mängijate ainukeseks eesmärgiks paistab olevat hunniku punktide kogumine... näiteks. Pigem olekski võinud olemasoleva (eel)info alusel terad sõkaldest eraldada ja neile keskenduda.
Pildimängu õiged vastused on muidugi Clockwork Orange (karjuv mees on Malcolm McDowell, kellel silmi sulgeda ei lasta), Star Trek (Kapten Kirk on R2D2 moondamisülikonna selga ajanud), Knight Rider 2000 (David Hasselhoff nutab naist taga) ja Lord of The Rings (Sauroni silm). Auhinna annetan Reformierakonnale, mul sularaha kahjuks pole riiulist võtta.
Jutud. Tõlkejutud. Lühiduse ja löövuse auhind Poola. Visaduse eest Kristjan-Jaak Rätsepale. Buck Rodgersi seikluste lugemine oli ikka üks väga tuim tegevus. Vaatasin muide hiljuti ära John Carteri filmiversiooni ja see oli kohe palju mõnusam. Ja kas meelega või kogemata, aga lahe assotsiatsioon igatahes, Rafael Kosiku mitte väga helge nägemus Marsi koloniseerimisest ja Metsavana poolt tutvustatud ambitsioonikas Mars One projekt.
Jutud. Algupärased. Nüüd saan aru, mis asi see täpselt Manfredil istuda ei lasknud ja ajas FB seinal märatsema (põhimõtteliselt). Kaks juttu avaldatud, aga tagasisidet tunnustatud autorilt (kahekordne aasta parima filmiblogi laureaat ikkagi) mitte mingisugust. Tehnika on käpas ja ideid oleks nagu ka. Lõppudega tuleks tööd teha. Kui see ei ole nii põrutav, et lugejal sokid jalast lööb võiks selleni kiiremini jõuda (Kosmosekass) ja kui see on lausa selline, et lugeja selle küllalt jutu alguses ära arvab(Loheisand) tasuks kaaluda mõnd teist lõppu. Sest kui lõpp ei raba, peab loo kandev idee ülikõva olema. Ja nagu Triinu kirjutas Tööta läbi. Tööta läbi. Tööta läbi. Anna testlugeda. Tööta läbi. Tööta veel läbi. Kui sul on tunne, et on juba nii hea, kui saab, oota kuu-paar ja tööta uuesti läbi. Ja siis uuesti.
Muide, kas jutulaboris/ulmekirjutamise töötoas keegi selle Kosmosekassi teema all ka Shrödingeri kassist kirjutas?
11. numbri kaks lahedaimat lugu olid Kõik vihkavad arvosid ja Ta näeb sind kui sa magad. Esimene eeskätt selle pärast, et selline tulevikuvisioon ei ole üldse mitte võimatu ja see on kurb. Ning teine lihtsalt lahe olemise eest.
12. numbris lugu Lohe sünnib lugedes mõtlesin aga sellest, et kui kõik need jutud, mis ei olegi nagu päris jutud, mis on mõne potentsiaalse (lühi)romaani katkendid, ka päriselt väljakäidud mütoloogia väärilise pikkuse omandavad on Eesti Ulme või sees. Selles numbris Diana Ostrat. Juulis Triinu Merese Nagu nuga vööl, juuninumbris Toomas Krips, aprillis Lee Leithammel.
Koomiksid. Annet Eva Liisal on, vaadake või veebruarinumbrit. Must muna jääb aga lahjaks. Kui muu maailm võis taotluslikult selline lihtne olla, siis kolli kujutamise peale tulnuks kõvasti kõrgema kaarega lendlevat fantaasiat kasutada. Võibolla ka õppetund toimetajatele, ei maksa tundliku natuuriga kunstnikuhinge väga karmilt tähtaegadega tagant piitsutada. Kondimootor oli aga vägev. Kui peaks Reaktori esimese aasta Best Of numbri kokku panema, siis oleks see raudselt sees. Eesti oma Use of Weapons.
Ning lõpetuseks üks palve. Andke ometi Mahkrale nüplit. Mitu kuud juba luuslanki lasknud. Goresõbrad kõik närivad küüsi.

0 comments: