Xipe on ikka tark mees. Läbi- ja ettenägelik peale selle. Ennustas kohe, et küll südametunnistus mind ilmsüüta filmi kallal norimise pärast vaevama hakkab ja selle rahustamiseks ma järgmise postituse sedavõrra leebema kirjutan. Ning selleks õnnelikuks siis ŠŠ. Tahaks küll ausalt kirjutada, mis me sellest järjekordsest madalalaubalisest popkornikomejandist arvan, aga näed südametunnistus, sunnik, ei lase.
Kolm sõpra leiavad ühel õhtul õlleklaasi taga istudes, et maailm oleks tükk maad toredam paik, kui nende ülemustega peaks äkitsi mingi fataalne õnnetus juhtuma, sest vähemalt kahel mehel on bossid, kellest öösiti õudusunenägusid võib näha. Kolmanda mehe bossi võib ka muidugi öösel unes näha, aga kui õudne see kogemus oleks jäägu igaühe enda otsustada. Kuna ükski meestest pole õnnetuste korraldamises eriti tugev, võetakse esimesel vähe kurjema olemisega neegril nööbist kinni ja palgatakse ta projekti koordinaatoriks.
Kandev idee tundus olevat laenatud filmist 9to5, kus kolm naist oma libedikust bossile õpetunni andsid, siin olid siis mehed asja kallale lastud. Ning film seetõttu loomulikult kraadi võrra rämedama huumoriga. Mis oli tore ja ajas naerma. Jamie Foxxi nimesaamise lugu eriti särava näitena. Isegi need natike karvasevõitu naljad, mis esiti sutsu põhjuseta sisse susatuna tundusid, said lõpuks ära õigustatud. Ning just see oligi filmi kõige suremaks plussiks ja põhjuseks miks hambaharjaga mustikakõdistamine tavapärast pahameeletormi esile ei kutsunud. Vaene peeretav koer sai nii et tolmas, aga sellisele nõmedusel kiidan takka. Mis usaldusväärsusest me selliste topeltmoraalide rakendamise juures sellesinatses blogis üldse rääkida saame? Kuidas peaks lugeja veel ühtegi siinset kirjatükki tõsiselt võtma, kui blogipidaja meel muutub sama kiiresti kui kulub ühelt unenäotasemelt teisele kukkumiseks?
Aga sellepärast, et isegi need üksikud kohatuvõitu ja vähenaljakad stseenid viisid tegevust edasi. Nad olid loo juures olulised. Komöödia kohta haruldaselt põnevalt ja hästi konstrueeritud loo. Daniel Day-Lewis kirtsutaks ilmselt tegelaste emotsionaalse spektri laiuse, motiivide sügavuse ja põhjus tagajärg seoste tugevuse peale nina, aga need olid kõik täiesti piisavad, et olla usutavad.Parim puhas komöödia, mida väga pika aja jooksul kinos vaatama olen sattunud. Ning mõelge nüüd ise, kas kas kogu see kiitus oli südametunnistuspiinade leevendamiseks või teenis film selle ise auga välja.
PS. vihjeks niipalju, et ma oleks nõus teda uuesti vaatama.
0 comments:
Postita kommentaar