sina hääletad, mina vaatan

25 juuni 2017

Hing Anumas / Ghost in the Shell (2017)

Ma ilmselt olen sel teemal ka varem sõna võtnud, aga näed, kasu ei miskit. Kallis lavastaja/stsenarist/produtsent - mind väga häirib kui sa pead mind nii lolliks, et mulle peab sinu filmimaailma toimimise reegleid enne filmi algust lahti seletama. Või oled sa lihtsalt nii laisk, et ei viitsi seda seletamist filmi siseselt teha? Mis on ehk isegi halvem variant. Mina olen valmis kulutama oma aega ja võibolla ka raha, et vaadata ühte filmi, aga filmilooja ei suuda/taha pingutada selle nimel, et tema loodud maailm oleks nii loogiline, et ei vajaks lisaselgitust.

Ehk et minu Ghost in the Shell (2017) vaatamine ei alanud just väga paljulubavalt. Eriti kuna ma olin soojenduseks vaadanud ka 1995. aasta versiooni. Niisiis. Tuumasõja järgses maailmas lõi kuri korporatsioon väga raskelt haavatava tehiskeha (shell) ja pani sinna sisse päris inimese aju (ghost)* ja saatsid tulemuse heade poolel kuritegevusega võitlema. Ühel hetkel sekkub mängu korporatsiooni üks eelmistest ebaõnnestunuks kuulutatud, kuid sellevõrra siis ka vihasem looming ja hakkab temale teadaoleva nimekirja alusel tasumisretkele.

Head Majorit kehastab Scarlett Johansson, kelle loomine ja talle ettesöödetud taustalugu jättis vägagi robocopiliku mulje. Ta ise teadvustas endale väga selgelt, et ta on eriline/ainuke, korporatsioon loomulikult suhtus temasse kui omandisse, ehk et küborgiks olemise äng tõsteti esikohale.

Vastukaaluks kirjutati tema vastane, Kuze, frankensteini koletiseks. Lõite, hülgasite, tapan maha. Välimus muidugi ka. Ühelt filmi pöördelisel hetkel pandi ta küll sügavamõttelist monoloogi pidama, aga kahjuks polnud tegemist Rutger Haueri tasemel näitlejaga ja mul on selle monoloogi sisu suuresti ununenud, like tears in rain.

Tegelikult meenutas kogu see maailm, kus need kaks ja väiksemad kõrvaltegelased toimetasid päris palju Blade Runnerit. Hiidhologrammid olid lisatud ja hiidkalad võib toreda detailina välja tuua. Pliiatsi vastu on CGI-l muidugi raske saada, on stseene mis on animatsioonist üksühele üle võetud, aga filmi tumedus/hämarus/suitsus muudavad meeleolu vähekese rusuvaks.

Nüüd aga teavitus. Ma räägin kohe lõpu ära. Major saab iseendaga rahujalale seeläbi, et ta kiidab heaks omakohtu. Filmi lõpuks teab ta kust ta tuleb, kes talle halba tegi ja see halb on nüüd surnud. Kuidas edasi? Mis selle loo moraal on? Kättemaks on inimlikkuse alus?

Ja üks olulisem küsimus veel. Paljastab samuti olulist teavet filmi sisu kohta. Miks oli vaja ajudoonoreid röövida? Kuulutus ajalehesabas - "Me paneme Teie aju praktiliselt hävimatu keha sisse". Vabatahtlike oleks jooksnud kohale nagu murdu. Ja oleks kättemaksumotiiv ära langenud ja poleks seda filmi vaja olnudki.
Ning olengi jõudnud Ghost in the Shell (1995) juurde. Vaadake parem seda. Maailm ise on juba palju värvilisem, sügavam ja filmi toon elujaatavam. Teadvuse tõusmist mingile teisele tasemele nähakse seal kui arengut, mitte kui karistust.


*mulle on nüüdseks hakanud see esiti naljakana tundunud tõlge "Hing Anumas" täitsa meeldima. Anum on ju midagi sellist, kuhu võib mida iganes sisse panna

0 comments: