12 juuni 2017

Reklaami vägev jõud

Nii nagu eelmisel aastal lubasin nii ka sündis. Massiivne reklaamikampaania tõi tulemuse. Minu siiras tänu neile saja kuuekümne ühele hääletajale, kes ühel või teisel põhjusel sellesinatset blogi EBA2017 hääletamisel parimaks kultuuriblogiks pidasid.

Hästi lahe, et blogi mis õieti elustub korra aastas HÕFFi toimumise eel, kinos linastuvaid filme väga ei kajasta ja veidigi lähemalt eesti keele grammatikareeglitega kursis lugejal närvi mustaks ajab, läheb korda rohkematele iskutele kui minu isiklik leibkond (kellest pooled ei mõista veel lugeda ja kellele enamik blogis kajastust leidvatest filmidest ei ole vististi veel eakohased).

Ja kui ma nüüd tulemuste otsimise käigus tutvusin ka galal tehtud fotomaterjaliga, siis mulle tegelikult meeldibki selline väike nišiblogi olla. Väikelinna poisile oleks see olnud liigne kultuurišokk pealinna peenete prouade ja klanitud härrade seas spitziklaase kõlistada. Oleks seal ilmselt vale koha peal mõne porutšiku anekdoodi rääkinud, siis Stirlitzi "suure ime" loo otsa ja olekski pahandus majas.

Aga kuna on olemas seltskond, kellele meeldivad ülemääraselt pikaks venitatud laused, millega lõppu jõudes on algus ammu meelest läinud, kellel ei ole midagi selle vastu, et blogis ilmub kirjutisi umbes sama tihedalt kui kalendris lehed vahetuvad ning kes hindavad mingite obskuursete filmide kohta punnitatud killurebimistega vürtsitatud ülevaateid, siis samas tempos jätkates on aastaks 2037 mul kakssada häält koos. Ja vot siis ma lähen küll kohale ja räägin kohe kolm porutšiku anekdooti.

0 comments: