sina hääletad, mina vaatan

04 juuni 2017

Viiskümmend Halli Varjundit / Fifty Shades of Grey (2015)

Kõige ilusam see lahendus küll ei ole, aga pärast erinevate variantidega katsetamist tuli leppida sellega, mis blogger ise välja pakub. Ehk et veidi ülespoole vaadates näete te (ka mobiilses seadmes) hääletust, kus on lihtsalt kolm väga erinevat filmi. See kahesüsteemne - esmalt žanri ja siis filmivalik, venitas protsessi liiga lohisevaks. Sedasi peaks olema lihtsam ja läbipaistvam. Korra mängisin ka mõttega, et kasutaks filmide eestindatud peakirju, aga kardan, et siis läheks häälte jagamine suhteliselt huupi pakkumiseks. Nii et hääletage aga, kõige rohkem hääli saanud filmi vaatan ma ära ja kirjutan temast pikema kui 140 tähemärki ülevaate.

Ning olemegi jõudnud esimese Onu Kalveri Filmiblogi Rahvahääletuse võitjani. Viiskümmend Halli Varjundit. Teadaolev kassatulu maailmas $ 571 006 128, Eestis kindlasti rohkem kui 75 592 kinokülastust. Viis Kuldse Vaarikat. Võiks teha hästi lihtsalt ja öelda, et tegemist on kohutavalt halva filmiga, aga mul on siin leheküljetäis märkmeid, mis ma kavatsen ära kasutada ja oma võimete piires objektiivselt argumenteerida, miks minu hinnangul on tegemist kohutavalt halva filmiga.

Tegelased. Täiesti kuradi üheplaanilised. Sellel paberil mida praegu käes hoian on ka rohkem sügavust. Selleks et näidata, kui süütuke su filmi naispeategelane on peab olema ka veidi elegantsemaid meetodeid kui jätta ta meikimata, tõmmata patsikummiga juuksed hobusesabasse, paluda kampsun eest kinni nööpida ning lasta siis esimesel kohtumisel oma unelmate mehega käpuli käia. Unelmate mees on loomulikult ülikonnastatud ja rikas kui Onu Robert.

Väiksem mure veel selles, et polnud kumbki näitlejatest selline, kellele peale vaadates võiks nentida, et on jah kompud. Palju suurem ja olulisem aga selle armuloo dünaamika. Naisterahvas oli täiesti olematu enesehinnanguga. Tal puudusid selged tulevikuplaanid, ta sulas puudutusest vastu põske, küsimusele: "kus sa küll olnud oled" oskas ta vastata: "oodanud". Filmi keskpaigas toimunud ärikohtumisel oli mul siiralt hea meel näha kuidas neiu natukenegi iseloomu välja näitas ja lepingus mõned punktid maha käskis kriipsutada, aga tasus mehel ainult natuke patujuttu ajada ja kohe oli vaja jälle alahuult näkitsema hakata.

Mees vastandina enesekindlusest pakatav. Nii nagu tema ütleb nii on. Sa oled minu. Kui tahad positsioneerin su telefoni, kui tahan solvun kui sa minuga kokku leppimata kuskile ära sõidad. Mis iganes esmapilgul üllal eesmärgil mees midagi tegi oli see lõpuks ikkagi tema kontrollivajaduse rahuldamiseks. Täiesti balansist väljas suhe.


Mõned päevad tagasi lugesin ühe noorsootöötaja muret, kuidas tänased teismelised korraldavad tohutu draama sellest, kui nende armuobjekt koheselt näoraamatus saadetud sõnumile ei reageeri. Anastasia ja Christian olid minu silmis samal tasemel. Ehk siis kellele see film saab üldse meeldida? Kellel see erootiliste püüdlustega film vererõhku kergitada suudab?  Mind iseloomutu naine ei eruta, ehk et täiesti null tulemus. Jah, ma mõned korrad oigasin küll valjult, aga need ei tulenenud seksuaalsest erutusest vaid vajadusest eriti lollide kohtade peal pinget leevendada. Aga ma muidugi teadvustan endale, et ma ei ole filmi sihtrühmast. Umbes kolmandik filmi kinos vaadanutest olid mehed (kui suur osa neist sinna vastutahtsi veeti jäägu huvilistele väljaselgitamiseks). Nii et siis selge naistekas. Ja siin ma jään hätta. Need raha- ja vaatajanumbrid ei ole loogilised. Olgu, on olemas mingi hulk naisi kellele meeldibki alistuda. Ilmselt oli mingi osa uudishimulikke. Aga see on ikkagi väiksem osa naissoost, vist? Kui ma filmi vaatamise aegu välja pakkusin, et lähen kapist lipsu otsima, siis mind naerdi välja. Ons see hall argipäev tõesti nii väheste varjunditega, et ükskõik mil viisil väljendatud kirg reaktsiooni tekitab?

Nüüd aga selle koha juurde, kus ma igasuguse enesevalitsuse kaotasin. Filmil on teatud kohustuslikud elemendid, nagu algus, keskpaik ja lõpp. Ja reeglina on filmis kulminatsioon ning sellele järgneb väike hingetõmbepaus. Umbes nagu sigareti suitsetamine pärast õnnestunud koitust. See koht kus vaataja saab natuke mõelda ja seedida, et mis siis nüüd juhtus ja kuidas edasi. Selle konkreetse filmi stsenaristid leidsid, et paras on kohe pärast kulminatsiooni lõputiitrid jooksma panna. Selleks et veel selgemalt väljendada suhtumist "meil on täiesti ükskõik mis te sest filmist arvate, aga tulge kahe aasta pärast järge vaatama ja andke meile veel raha" peaks lavastaja selle tiitrite asemel reaalselt kaamerasse ütlema.

Et aga mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis ka mõned positiivsed märkused. Jäid silma mõned sümbolid. Anastasia hellitas huulte vahel hariliku pliiatsit, millele GREY peale kirjutatud. Kopterisõidu ajal sulges Christian Anastasia turvavöö. Ning Christiani elu esimesele armastusele viidati kui Mrs. Robinsonile. Kellel The Graduate nägemata, siis tasub ette võtta. Anne Bancroft lööb seal seksikusega noore Dustin Hoffmani jala pealt maha.

0 comments: