Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...