sina hääletad, mina vaatan

16 märts 2014

Üldine ving ja konkreetsed näited

Oscarite jagamine on sedasorti üritus, millest ka selline inimene on kuulnud, kes vabast ajast filmiblogi ei pea. Mis toob endaga kaasa eelduse, et inimene, kes (viimatisel ajal võibolla väikeste mööndustega) filmiblogi peab, on kõik nominendid ammu ära vaadanud ja ruigas nende vaatamise ajal põrandal püherdades mõnust. Ma isegi kaalusin kuskil jaanuaris seda asja. Vaatamist. Seda et ma mõnust ruigan... elu on õpetanud, et seda väga tihti ei juhtu. Praeguseks on seis selline, et parima filmi nominentidest on neli vaadatud ja ruigamist on olnud minimaalselt.
Enne kui hakkan aulise akadeemia hallpeade lemmikute kallal ilkuma, selgitan ka enda lähtepositsiooni. Mis kehtib loomulikult ka selliste filmide suhtes, mida keegi kunagi millelegi nomineerinud ei ole. Käsitööoskus üksi ei loe. Tehniliselt ei ole neile neljale midagi ette heita. Näitlejad oleks ka elukutselised poliitikud valimiste eelõhtul häbisse jätnud, operaatori käsi ei oleks värisenud ka selle peale, kui Jeesuse teine tulemine oleks võtteplatsil kõik neitsid käima peale aidanud ja lavastaja juhtimisoskuste juures vuraks Via Baltica rööbastetagi juba ammu Brüsseli poole.
On olemas hoopis kaks subjektiivset näitajat. Lugu kas haarab või ei haara ning filmi lõppedes on sul sellele kulunud ajast kahju või mitte. Põhimõtteliselt on võimalik, et lugu on sihuke õlgukehitamapanev, aga filmis on miskit muud nii lahedat, et sul on ikkagi hea meel et selle lõpuni vaatasid. Visuaalselt kaunis pilt (Tommy, 300). Kaheksakümnendate märulifilmidest (Predator, Commando, Cobra) ekraanilt tuppa voolav testosteroon. Loomingulisus ja tegutsemislust, mis mõnestki odava rahaga tehtud õudusfilmist (varajane Jackson) paistab. Lihtsamalt öeldes meeldejäävusfaktor.

Gravity - olen näinud ka 3D Blu Ray versioonis. Ilma igasuguste agadeta - on ilus küll. Mõnad agad siiski. Nomineerida film aasta parimaks silmakomm olemise eest on analoogne piltilusa Ellotškaga abiellumisega. Eriti kui 3D oli avaldas rohkem muljet Pacific Rimis ja Predatoris. Produtsentidel muidugi hea meel, et keegi ka lõpuks natuke tõsisema sisuga mitmedimensioonilise katsetuse tegi ja rahva käest veel rohkem raha kätte saab, aga näiteks Terminator 2 ei ole kultusfilm ainult sulametallist Robert Patricu pärast.

12 Years a Slave - Orjandus on pähh, m'key? Iga normaalne inimene saab sellest ilma selletagi aru, kui paha istanduseomanik asja eest teist taga vaese neegritüdruku selja peal Kristuse kannatusi taaskehastama hakkab. Palju kuulsaid nägusid ja mitte midagi uut ega üllatavat. Igaks juhuks kordan üle - tehniliselt 5+. Emotsionaalselt ei miskit.


Captain Phillips - kvaliteetne põnevik. Aga tõsielusündmustel põhinev film, kus ameerika rahvuslik Üksküla Tom Hanks üle mõne aja hea rolli teeb, ei tohiks automaatselt auhinnamaterjal olla. Monster's Ball ei saanud ju kuskile. Ja mul põhimõtteliselt ei ole midagi selle vastu, kui lihtne põnevusfilm millelegi kandideerib. See põnevusfilm peaks siis lihtsalt Voonakeste vaikimise klassi olema.

American Hustle - möhh? siuke film oligi vä? Batman oli endale kõhu ette söönud, muusika rokkis ja kostüümid olid ilusad. Naiskõrvalosatäitjat kiidan. Aga üldiselt vaadake Stingi (1973).

Kokkuvõtvalt - Gravity on Avatari tüüpi verstapost, aga kui need ülejäänud kolm filmi teil vaatamata peaksid jääma, siis ei juhtu mitte midagi. Etteruttavalt ütlen, et on vähemalt üks nominent kelle mittevaatamine oleks tõsine viga.

0 comments: