(Au)hinnatud filmid

Kelleks sina väiksena saada tahtsid? Südamekirurgiks? Linnaosavanemaks? Ülemaailmse kuulsusega filmiblogijaks?
Huvitav aga, palju oli neid pisikesi poisse ja tüdrukuid, kes keeleots suust väljas kaustikusse autode/kiisude pilte kleepisid ja oma peas mõtlesid vohh, just seda ma suureks saades teha tahangi. Ning nüüd aastaid hiljem, kuuldes et kuskil mingeid filmiauhindu jagatakse, võtavad nad oma kleepsukladed kaenlasse ja seavad sammud filmipoodi. 4 kuldmehikese nominent, Parim Lavastaja peale Martin Scorseset, Parim Titshot. Ega need kleepsud iseenesest filmikarpide peale ei saa. Sest kleepsud on tähtsad. Kuidas muidu peaks supermarketis kultuurielamuse jahil poodleja teadma millist filmi targad kriitikud kiidavad. Lühike aeg, pikk on film. Ei saa ju mustalt panna. Nagu meil oleks taskust mingi superarvuti laadne toode võtta. Kui ikka auväärsed akadeemikud on nominendi staatuse omistanud, siis peab olema väärt film. Peab meeldima. Kui ei meeldi, siis oled kas troll või troll (no nagu palk ja palk). Eks ma muidugi natuke poosetan ka praegu. Oscari nominent on päris kõva sõna kõhklusteta. Sa paned tähele kui mingi filminimega koos mainitakse Oscareid. Umbes nagu tõttaks mööda tänavat ja keegi lajatab selja taga kõvahäälselt: "Kurat". Jääd seismas ja analüüsid olukorda. Võibolla annad filmile võimaluse, võibolla kalpsad kahe sammuga üle lähima plangu. Ja pärast vaatamist püüad veidi viisakamalt sitasti öelda, kui näituseks ainult Kuldgloobuse nominendiks pääsenud filmi kohta.

Vaatasin enne ja pärast tseremooniat mõne päeva jooksul neli ühe või teise asja eest kandideerinut ära. Parima filmi Birdman (2014), parima meespeaosalise Theory of Everything (2014), kolm väheolulist parimat saanud Whiplash (2014), viis korda nomineeritud Foxcatcher (2014). Põhjendan.

Birdman on põhimõtteliselt filmitud ühe katkematu võttena. Lisaks meeldis mulle Amores Perros ja lõin sisukokkuvõtet lugedes seose Noises Off...-ga. Parima lavastaja auhind - aga palun, selline käsitööoskus on kiitust väärt. Parim film? Lahedaid vihjeid ja muigamiskohti oli, kaasaelamist/haaramist mitte. Jälgisin huviga kaameraliikumist, aga mul oli täiesti ükskõik neist tegelastest seal kaamera ees. Puänt relvaga oli võibolla mõeldud üliterava torkena meelelahutustööstuse pihta, aga mõjus kunstlikuna. Puänt aknaga pani sülitama.

Lugesin mingi aeg tagasi esseed sellest, miks Eddie Redmayne ei tohi Oscarit võita. Antireklaam mõjub vahel pareminigi. Kahjuks. Theory of Everything osutus absoluutselt igavaks eluloodraamaks. Daniel-Day Lewise vasakus jalas oli kordades rohkem elu ja emotsiooni. Ei tundnud ma Stepheni valu järjest kaduva kontrolli üle, ei juletud Stepheni naisele veel rohkem fookust keerata. See ei ole mitte ühelgi juhul hea märk, kui sa poole filmi pealt sirutad käe nutiseadme järgi, isegi kui sa Wikipediast tegelaste lisainfot otsid.

Trummid on lahedad. Jazz ei ole. Aga andsin jazztrummidele ja Whiplashile võimaluse. Sest J.K. Simmonsi seersant Hartmani parimate traditsioonide vaimus rollisooritus ju ka. Polnud üldse paha. Veidi etteaimatav ju muidugi oli, et uustulnuk esmalt näitab potentsiaali, siis kui edu on käega katsuda, kukub kolinal läbi ja lõpuks triumfeerib ikkagi kõigi raskuste kiuste. Otse stsenaariumikirjutamise õpikust. Keskpärase ja hea filmi vahe aga sellest tulebki, et hea teeb lisaks kohustuslikele elementidele ka paar raskema kategooria sooritust.Keskmisest erinev peategelase arengukõver. Väga konkreetselt mutta tambitud suur võimalus. Ning õpetaja Fletcheri motivaatorid.

Mingist arvustusest jäi silma, kuidas keegi rääkis oma esimest kohtumisest John du Pontiga - olevat olnud väga veider. Nii et miks mitte vaadata filmi, kus lihaselised mehed liibuvatest trikoodes mati peal müravad ja ekstsentriline rikkur neid ebakonventsionaalsete meetoditega olumpiavõidu poole tüürib. Ootasin Foxcatcherist täpselt sellist klassikalist spordifilmi, umbes nagu Whiplash oli. Noor anne, läbikukkumine, triumf. Tüng. See ei ole siin mingi Karate Kid.
Lugesin muuhulgas ka kellegi arvamust, et du Ponti tegelaskuju ja motivaatorid jäid liiga pealiskaudseks, et "offers us next to nothing of utility or complexity about du Pont's pathology". Et ei seletatagi lahti kuidas keskmisest veidi teistmoodi mõtleva inimese aju töötab - täielik alatus. Kui du Ponti käitumine oleks olnud ettearvatav, siis oleks ju keegi saanud ses osas midagi ette võtta - mina mõtlen nii.

Mõtlemine on muide seks*. Ehk siis pole midagi halba selles, kui väärt film (näiteks Mandariinid, kelle täiendatud DVD plaadi nägemisest postitus inspiratsiooni ammutas) saab endale kleepsu peale, aga kleeps ei anna filmile hinge, ei pane kedagi kaks korda paremini näitlema ega pane sind jazzi armastama. it's more of a guideline than a rule. 

*Andrus Vaarik