sina hääletad, mina vaatan

23 märts 2015

Vehkleja / Miekkailija (2015)

Ma olen ikka mõned korrad varem ka Elektriteatris käinud, auto mingile kõrvaltänavale parkinud ja rahulikult viis minutit enne filmi algust kohta valinud. Täna pidin kvartalile teise tiiru veel peale tegema, et mõistlikusse kaugusse masina jätta saaks ja kohta valima jõuaks. Märt Avandi ju ise tuleb oma osatäitmisest rääkima ja nalja tegema, Ursula kah kaasas. Peaaegu lõpuni vedas selle küsimuste vastuste vooruga ära, enne kui keegi ikka ära küsis: "Kas Märt võtete vahepeal ikka nalja ka tegi?". Näoilme järgi võitis Märt sedasi mingi omavahelise kihlveo.
Üldjoontes olin ma järginud oma tavapärast praktikat. Silmad, kõrvad kinni ja võimalikult puhta lehena filmile. Fikseerisin ära ainult Postimehe žürii arvamuse/hinded, kus kõik teised neli näppu viiest tõstsid, ainult keegi Olle Mirme kuskilt Kanal 2-st raatsis vaid kolm punkti anda. Nüüd filmi näinuna, otsisin artikli uuesti välja ja lugesin ka põhjendusi. Väga kenasti räägivad kõik, Olle on aga minu meelest ainus, kes hindab oma hinnangule vastavalt, teised arvestavad juurde Eesti Filmi koefitsendi.
Mul on ses osas lihtsam. Esmalt tõestan ära, et film polnud "natuke niru", siis toon välja selle miks polnud tegemist "eeskujuliku saavutusega" ja jääbki meile "täitsa viisakas".
Vehkleja ei ole sellepärast "natuke niru", et Märt Avandi ja Lembit Ulfsak oskavad näidelda, lapsed oskavad näidelda (kaks parimat stseeni filmis - esimene Jaani ja vanaisaga, teine pilkude mäng enne varuvõistleja rajale astumist) ja see võimla (mis nagu selgus võibolla väga ajastukohane ei olnud, aga mul nostalgialihase pingesse ajas).
Vehkleja ei ole sellepärast "eeskujulik saavutus", et kui filmi ühe võtmestseeni ajal publik laginal naerab, siis on midagi väga valesti. Ma oletan, et see oli mõeldud näitamaks noore tüdruku sisu, võibolla isegi väikese sümbolina kavatsetud, aga lahendatud oli see nii klassikaliselt, et passiks ka Vanasse Testamenti. Märt ise küll keeldus seda hollywoodlikuks määratlemast, aga nentis ka, et ehk oleks võinud vastased enamvähem samas pikkuskategoorias asuda.
Suurem ja läbivam viga on aga kõrvaltegelaste kriipsujukulikus. Hendrik Toompere oli tallalakkujast direktor ja tema abi Jaak "Riigimees" Prints tallalakkuja tallalakkuja. Kahe olulise kõrvaltegelase kogu karakteriseering. Ja selleks, et naispeaosalise rolli tähtsusetusest aru saada, ei pea mitte Anita Sarkeesian olema. Märt oli võtteplatsil 40 päeva, Ursula 10, ning oma kõige tähtsamas stseenis oli tal repliik: "Tegin sulle võileibu kaasa".
mõõk on juba niisamagi rämedalt falliline sümbol, aga operaator suutis veel törtsu kaasa aidata, kapis oleva mõõga silitamine ja romantilise kollaaži lõpetuseks põrandale kolksatav relv
Võibolla aga, et minu virisemine on tingitud pahameelest, et soomlased peavad sakslaste rahade eest Eestis käimas ja huvitavatest ja olulistest inimestest filme tegema. Et me ise oleme ikka nii ametis oma suure narratiivi leidmisega, et väikseid ei näe.

6 comments:

Ralf ütles ...

Hahaa @ mõõk :)

Ralf ütles ...

Oot, mis stseeni peale siis naerma hakati?

uurija ütles ...

Mina selles filmis küll Juhan Ulfsakit ei märganud. Selle näitleja eesnimi on Lembit. Aga noh, teadagi, potaato-poteito...

Kalver ütles ...

Väga õige märkus, aitäh.

Kalver ütles ...

Jala väljaväänamisest alates muutus saal väga lõbusaks

Mängutuba Tallinnas ütles ...

Hea film oli ;)