sina hääletad, mina vaatan

21 jaanuar 2016

Vihast punnis Kaheksa / Hateful Eight (2015)

Tere, kallis lugeja, hoiatan ette, et seekord kirjutangi vahelduse mõttes ainult filmist endast.
Ilma pikema sissejuhatuseta. Kurt Russel, Jennifer Jason Leigh, Samuel L., Tim Roth ja Michael Madsen, serifihakatis ja vana kindral, kutsar, Bob ja Channing Tatum. Sain kokku kümme, mööndustega üheksa. Filmi tutvustustes räägitakse kaheksast võõrast, kes on sunnitud üheskoos lumetormi möödumist ootama. Sama mõttetu ja tühine detail nagu kinga sisse kukkunud kruusakivike, mis aga ka kolmanda raputamise peale välja ei tule ja mida ignoreerida ei saa.

Nagu ei suutnud ma ka ignoreerida seda, et mitte ainult ei ole ma seda kõike juba näinud, Tarantino on ise seda kõike juba teinud. Kõige lihtsama näitena, Tim Rothi kehastatud Oswaldo. Ma arvan, et kui viitsiks kontrolliks Django Unchained'i üle vaadata, siis langeks Oswaldol Dr. King Schultziga osa dialoogistki kokku.
Dialoogide ja monoloogidega ei ole muidugi mingi nuka pealt piiri peetud. Ehk peaks mehele kuuldemängude kaunist kunsti tutvustama, seal saaks ju ilma ja maastiku ja ehituskvaliteedi kirjeldamisele kõvasti pihta anda. Tehniliselt võttes oleks muidugi päris huvitav kuulata, kuidas kirjeldatakse kahe sammu pealt mehe pea revolvritega pudruks laskmist.

Mul on mingil põhjusel Tarantino toimetamiste margapuuks Kubrick (ilmselt töötamise kiiruse alusel). Ja praegu on see võrdlus tugevalt vanameistri poole kaldus. Ühe mõjuva põhjusena just ka vägivalla kasutamise käekiri. Mind ei häiri kui üks revolvriga mees laseb maha teise revolvriga mehe, tapa või saa tapetud. Aga mind häirib põhjendamatu julmus. Ilmselge näide Kellavärgiga Apelsin ja Lauldes Vihmas stseen. Nimetatud stseen on aga nii narratiivi mõistes oluline kui ka mõeldud sellisena, et see vaatajat häiriks. Sul peabki vastik ja ebameeldiv olema. Tarantino vägivald on aga tavaliselt selline ülevõlli võltsverega mökerdamine mida keegi tõsiselt ei võta. Marukoerte pealkiri ütleb juba ära mida neist tegelastest oodata, Pruudil peab olema põhjus kätte maksta, natsid on kõik ära teeninud ja neegrid saidki hommikust õhtuni vitsu. Ehk siis ka põhjendamatu julmus omal kohal.
Milleks oli aga vajalik Daisy väntsutamine? Akadeemia poolt muidugi hiilgav lüke, Jennifer Oscarile nomineerida, ehk mingid feministinuustikud julgevad veel piiksuda, et filmi naispeategelase osaks oli lihtsalt igal võimalusel litt kirja saada. No nüüd ma muidugi liialdan jälle, nii mõjuvalt veritseva ninaga naist kehastavat näitlejannat pole tõesti pikalt nägema sattunud. Ja siis veel see väljalöödud hamba suust sülitamine. Meistriklass.

Võibolla on nüüd mõni lugeja jõudnud teha ennatliku järelduse, et Vihast punnis Kaheksat ei maksa üldse vaadata. Tasub ikka, umbes samamoodi nagu tasub lugeda Kettamaailma raamatuid. Tegelased on kõik tuttavad ja ega süžeegi eriliselt ei üllata, aeg läheb aga suhteliselt kiiresti ja lõpuks on kõik surnud. Ei ole kahetsust asjatult raisatud aja pärast, on kahetsus, et Pulp Fictioni taset ei olnud. Lumes sumpamise vestern to beat on endiselt Il grande silenzio.

3 comments:

J ütles ...

Ma vaatasin seda nii üksi kui ka kinos suure seltskonnaga ja ma pean ütlema, et see on film, mis tugevalt võitis suuremast seltskonnast. Heliriba ilmselt võitis ka suurematest kõlaritest.

Seda, kuidas Tarantino kaheksa kokku sai, ma ka täpselt ei mõista. Ma kuskil kuulsin teda seletamas, et tõllajuht ei ole vihane, ta kõigile meeldib ja seepärast ei lähe arvesse, aga siis siiski jääb see Channing Tatum seal keldris. Eks ta lihtsalt tahtis panna niimoodi ilusti klappima, et "Tarantino kaheksas film" ja "Vihane kaheksa" ja otsustas end mitte lasta häirida sellest pisiasjast, et tegelasi rohkem tuli. "Reservoir Dogsiga" pealkirjaga ta näitas, et talle meeldib uusi sõnu välja mõelda ja "Inglourious Basterdsi" pealkirjaga, et ta ei tunne õigekirja, see, et ta näitab, et ta ka arvutada ei oska, sobib eelnevaga justkui hästi.

Filmis oleks aga natuke millegi uue proovimist võinud olla. Siiamaani praktiliselt igas filmis on Tarantino midagi uut proovinud, isegi "Death Proofis", mis on arusaamatult kirutud film, aga mis oma ülesehituse, sellega, et lobisejad on tüdrukud ja, et lõpus oli väga kõva tagaajamisstseen (päriselt kapotile seotud näitleja-kaskadööriga) oli ikka nagu midagi uut ja värsket.

Muide see Tarantino CSI episood on HD-kvaliteedis mingites kanalites kättesaadav (Pealkiri "Grave Danger"). See on ka täitsa vaadatav jant ja vähemalt nende tavaliste CSI-episoodidega võrreldes, mida ma olen nägema juhtunud, justkui küll natuke kõrgem klass.

Kalver ütles ...

Vähe on filme mis ei võida suuremast seltskonnast ja/või ekraanist ja/või kõlaritest :)

J ütles ...

Tõsi, aga ütleksin, et neid siiski on. Õige film õige seltskonnaga on hea, aga mõni hea film, mida oled näinud üksi vaadates ja väga heaks lugenud, on pärast seltskonnaga vaadates ikka päris keskpärased. Vähemalt minu kogemuse põhjal. Ja siis on sellised suursugused filmid, nagu "Apocalypse Now", mida pärast suurelt ekraanilt vaatamist on läpakaga vaadata üritamine ikka paras loll mõte ja rohkem lihtsalt justkui sittab head mälestust kui pakub vaatamisnaudingut. Oleneb nagu mõne filmi puhul rohkem kui teise. See film ei olnud kummalgi kujul mingi Apocalypse Now, aga ma ütleks, et suure ekraani ja suure publikuga selle filmi pikad kaadrid (eriti alguses hobustest ja rakendist või siis hiljem lumes veetavast paljast mehest) mõjusid eepiliselt, isegi julgelt tänapäeva tavaliste kiirete lõigetega võrreldes (ütleks, et saalist oli tunda, et publik enam vist ammu sellises tempos filme ei vaata, ja mina oma Tarkovski filme näinud inimese tajudega lihtsalt ei mõistnud kui eriline see on. Popkino publikule on see vist päris uus, aga isegi igasugused Innaritud ikka vähemalt keerutavad kaameraga ringi kui pikki kaadreid teevad. See tõesti lisas kinos mingi peaaegu tarkovskiliku õhustiku) ja meelestasid filmi nautimiseks veidi paremini, samas kui telekaekraanilt olid ihtsalt sellised mõttetult venitatud kaadrid. Sisu oli igal juhul nagu liiga vähe, aga muud väärtused tulid kinos esile ja muutsid filmi vahepeal peaaegu mediteerivaks, midagi, mida Tarantino filmilt poleks oodanud, ütleks, et oleksin isegi filmi hinnet mõne pügala võrra tõstnud kui ma veel mingites numbriskaalades mõtleks ja filmidele hindeid annaks. Kuna ma seda ei tee, siis ütleme lihtsalt, et ma arvan sellest filmist nüüd natuke rohkem. Enne tundus nagu selgelt Tarantino kehvim, aga nüüd on nagu sellel filmil mingi omamoodi väärtus.