sina hääletad, mina vaatan

04 märts 2010

Kohv, saiake ja pärlikee / Breakfast at Tiffany's (1961)

Ma olen kuulnud mõtteavaldust, et Vanilla Sky on parem film, kui Abre los Ojos, sest seal mängivad ilusamad inimesed. Võibolla see oli naljana mõeldud. Ei tea. Loodetavasti.
Igatahes saan ma vajadusel ka ise selle ilusa inimese kaardi välja käia, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, miks ma taaskord mingit romantilist komöödiat vaadanud olen. Audrey Hepburn on ju lausa nii kena, et Prantsuse kunstiteadlased töötavad palehigis projekti kallal, mille käigus moderniseeritakse Louvre ajast ja arust taieseid.Või siis, et lootsin näha, kuidas George Peppard sigarit popsutab ja Audreyt tagumikule patsutades laia irvega teatab: "I love it when a plan comes together!" Täiesti õigustatud ootus ju.Tegelikult mängib George aga kunagist paljulubavat kirjaniku, kes juba aastaid oma suurteost kirjutada püüab ning raha teenimiseks keskealist prouat magatab. Uude korterisse kolides satub mehe naabriks Audrey mängitud tütarlaps, kes on samuti raha nimel praktiliselt kõigeks valmis. Noorte teineteise leidmine ei lähe aga sugugi nii valutult, kui arvata võiks. Vaene Kirjanik ei ole ju mitte just see mees, keda Suure Linna Tüdruk oodanud on.Audrey on ju isegi varasemalt mänginud langenud naist, kellest ontlik pruudikandidaat kasvatatakse, aga romantilisest komöödiast ei oleks küll osanud sellist peategelaste paari oodata. Mis on iseenesest tore, lõpus küll saab mees esimesena jalad alla ja tõttab naist viimasest astmest üles aitama, aga valdava osa filmist on mõlemad omadega puntras ja viimane asi mida nad vajavad on kellegi teise lahendamist vajavad probleemid.Esmajoones on tegemist aga siiski komöödiaga. Piisavalt naljaka komöödiaga. Kõige uskumatum huumoriliin oli seotud Mickey Rooney mängitud Mr. Yunioshiga. Enam stereotüüpsemat asiaati on raske välja mõelda. Veidi kohtlase olemisega, sarvraamidega prillid, hamstrihambad ja naeruväärne aktsent. Sellist Yunioshit enam filmides ei kohta, Hiina ja Põhja-Korea on ju ikkagi tuumariigid. Kasahstani üle nalja visata on suhteliselt ohutu, aga kui tagahoovis ikka tuumavarjendit ei ole, siis tuleb käike natuke pikemalt ette mõelda.Muusikast ka veel lõpetuseks. Henri Mancini on seekord eriti odavalt läbi ajanud. Pmst koosneb suur suur osa filmi heliribast kahest meloodiast, mida erinevais variatsioonides korratakse. Üks on minule tundmatu laul ja teine on Moon River. Mis, tuleb tunnistada, on üks neetult hästi kummitama jääv pala.

Wait Until Darki vaadates, kus neiu kampsikus ringi toimetab seda küsimust esile ei kerkinud, aga korteripeo ajal jäin korraks mõtlema, et huvitav kas Audrey käis ka enne uue filmi esilinastust mööda erinevaid kõmulehti ja rääkis oma naistelembusest või kuidas ta tsölibaadis elab või kuidas ta oma järgmises filmis osaleb koos 40 mehega orgiastseenis (Ali-Babulja ja 40 Vändagängstrit)?
räme reklaam, aga nii kenasti teostatud, et mul ei tekkinud mingit soovi kanalit vahetada
husaarid seksi eest raha ei küsi, aga ju siis George poiss pole husaar

3 comments:

MNC Broz Tito ütles ...

hmm...talveuni ei tule kasuks nagu näha..
Persse, Jaapani astumine tuumariikide perre ei ole küll see uudis, mille mahamagamist üks endast lugupidav inimene endale lubada võiks.
Tänana, et unformeerisid.
:P

Kalver ütles ...

liivimaa kroonika nr. 271
isegi imestasin, et teised suuremad tegijad sellele leheruumi ei pühendanud, aga samas päeva põhiuudis oli ka staarstrippari Lõug, mis oma ümbermaailmareisil Dalai laamaga kohtus.

Kalver ütles ...

tegelikult tuleb muidugi häbis pea langetada ja tulevikus vähe põhjalikumalt üle lugeda, mis teksti Adalbert (taltsutatud endine Õhtulehe ajakirjanik) õieti produtseerinud on.