sina hääletad, mina vaatan

22 märts 2010

Pele Kosmoses / Once in a Lifetime: The Extraordinary Story of the New York Cosmos (2006)

Henry peatas otsajoonel palli, söötis selle Gallasele, mees lõi värava ja Iirimaa vaatab suvist MM-i kodust vesise suuga pealt. Jama selles, et Henry mõlemad puuted olid käega.
Robben lõi peale, väravavaht tõrjus, aga õiges kohas olnud Olic lükkas palli peaga Klosele ette, mees lõi värava ja veerandfinaali pääses Bayern. Jama selles, et Klose seisis paar meetrit suluseisus.
Ja ühe vanema näitena. Geoff Hurst lööb palli latti, see põrkab sealt maha ja tagasi väljakule. Kohtunik otsustab, et pall käis üle joone ära ja Inglismaa läheb 3:2 juhtima. Mängu viimasel minutil lööb sama mees kiirest vasturünnakust ühe värava veel ja Inglismaa võidab maailmameistritiitli. Jama selles, et terve pall väravas siiski ei käinud.Oma määratus tarkuses otsustas FIFA aga mõned nädalad tagasi, et videokordused jalgpalli ei sobi. Teevad mängu aeglaseks ja lõhuvad rütmi ära. Mängule tuleb palju rohkem kasuks, kui nädalaid, kuid ja aastaid hiljem saab filosofeerida teemadel, aga mis siis kui... Tõsisasi, et näiteks jäähokis on videokordused väga edukalt kasutusel, ei loe ka midagi. Olümpiaturniiril võeti näiteks Kanadalt üks värav ära, peale situatsiooni põhjaliku üle vaatamist, sest litter ületas väravajoone sekundi peale sireeni. Ja hoki on kordades kiirem mäng kui jalgpall, mehed palju üle minuti järjest jää peal ei viibi.
Nii et kui keegi tuleb rääkima sellest, kuidas jalgpall on 2 x 45 minutit kõva, pausideta kütmist ja teised meeskonnaspordialad koosnevad põhiliselt mängukatkestustest, siis tahaks kõva häälega PULLIKAKA karjuda. Sellest 45 minutist parimal juhul 30 on pall mängus - küljeaudid, väravalöögid, karistuslöögid, kohtunikuga vaidlemised, vahetused, vigastused.Ning olengi jõudnud otsapidi vaadatud filmini. Siin rääkis üks naisterahvas, Pele kunagine mänedžer, umbes sellist juttu. Kuidas ameeriklastele jalgpall selle pärast ei meeldi, et seal on liiga vähe pause. Keskmine ameeriklane lihtsalt ei suutvat nii pikalt keskenduda. Millest võib siis ilmselt järeldada, et staadionile ja spordisaali läheb üks ameeriklane esmajoones hotdoge pugima ja tantsutüdrukuid vaatama, mäng ise on kauba peale. Ning kuna jalgpallis tuleb tantsutüdrukute nägemiseks tervelt 45 minutit kannatada, siis on tegemist ühe nõmeda mänguga. Ehk oli asi aga hoopis selles, et nende Pohlakud tegelesid korvpalli ja pesapalli ja ameerika jalgpalliga? Lihtsalt selline mõte.Ühe erandiga. Suurusehulluse käes kannatava erandiga, kellel oli piisavalt raha oma hulluse elluviimiseks. Steve Ross. Jalgpalliliiga oli juba olemas, liiga mis kellelegi korda ei läinud. Steve aitas luua klubi, mis samuti kellegile korda ei läinud. Seni, kuni saabus Pele. 35 aastaselt mitte enam elu parimas vormis, aga liiga üldist taset arvesse võttes - mees teiselt planeedilt. Nii nimekas mees, et inimesed tulid isegi siis staadionile, kui ta vigastuse tõttu ka lihtsalt varumeestepingil istus.
Sellega oli ots lahti tehtud ja nipp käes. Tippliigades mängimiseks jalad veidi töntsid? Tule Ameerikasse! Ja mehed tulid. Franz Beckenbauer, Johan Cruyff, Carlos Alberto, Johan Neeskens, Alan Ball, Bruce Grobbelaar, Gordon Banks, George Best ja Gerd Müller mõne näitena. Ja muidugi ka Giorgi Chinaglia. Minu jaoks kõige tundmatum mees siin nimekirjas, aga filmis vähemalt sama oluline tegelane kui Pele. Itaallane, kelle kaela aeti nii otseselt Cosmose allakäik, kui kaudselt ka kogu liiga oma, sest Cosmos oli meeskond kes rahva staadionile tõi, liiga glamour team. Lõpliku paugu pani küll väidetavalt FIFA, kes '86 aasta MM-i Mehhiko korraldada andis.
Alternatiivse variandina võib muidugi kaaluda ka seda, et lihtsalt mängijate sisseostmine ei ole mitte kõige jätkusuutlikum strateegia. Noortetöö ja amatöörliigad on see vundament, millele korralik jätkusuutlik elujõuline tippliiga ehitada tuleks, mitte ühe mehe kuulsusesärale. Jällegi minu isiklik arvamus.
Korraliku murukattega staadionid tuleks ka kasuks
ja mõistlik majandamine ka. Erinevad allikad andsid erinevaid numbreid, aga Pele teenis vähemalt 5 korda rohkem, kui üks pesapalliliiga superstaar. Ning vaevalt, et need teisedki kuulsused heast tahtest platsile jooksid.
(Ses mõttes tehti Beckhamile täiega tünga, vaeseke saab aastas närused 6.5 miljonit, samas kui Alex Rodriguez teenib 10 aasta eest 275 milli.)

Nähtu põhjal oli Chinaglia üks suuremat sorti jobu tõesti, aga selline süüdlase otsimine ja eneseõigustamine, mis filmi teises pooles toimus jättis kehva mulje. Arhiivikaadrid lisavad mõnevõrra väärtust ja näpuotsaga infot antakse ka, aga üldises plaanis siiski pettumus. Öelnud lihtsalt välja, et meil on omad mängud ja soccer on nõme, selle asemel et üht kehva iseloomuga ründajat süüdistada.

PULLIKAKA. Liiga loomine oli eeltingimuseks, et MM korraldusõigus üldse endale saada.

2 comments:

metsavana ütles ...

See post tundus tulevat otse südamest hehe

Kalver ütles ...

nujah, eks minagi tahan end vahel väikese emo-poisina tunda :)