sina hääletad, mina vaatan

02 märts 2009

Tume kristall labürindis

Ei tahaks nüüd küll tsitaadiga eksida, aga ei ole ju kuskilt üle ka vaadata, nii et panen mälu järgi. "Tahan kuulan transistorit, tahan magan vanaisa voodis." (Pitsu, kõnes Pontule, umbkaudu 1980 m.a.j.)
Ja väga hästi ütles, tahtmistele järgi andmine on üks kindlamaid stressivältimise vahendeid. Nii et kui mind ootamatult tabas tahtmine üht muhedat fantasyt vaadata, ei jätnud ma ühtegi mätast ümberpööramata, kuni The Dark Crystalile(1982) küüned taha sain. Ja siis tuli nädalavahetus ja Metsavana ja ajas omakorda filmile küüned taha ja vaatas ja arvustas ära. No ja siis ma mõtsin, et teen siis juba topeltvaatamise ja otsin endale Labyrinthi(1986) ka. Ja siis tuli nädalavahetus ja Metsavana ja vaatasime filmi ära ja järgmine hommik oli tal juba arvustus ka valmis treitud. Nüüdseks on see tegu omale juba väärilise karistuse leidnud, aga sellest kunagi tulevikus täpsemalt.
Filmidest endist täpsemalt rääkides, mainin siis esmalt ära selle ühise nimetaja, miks need kaks siin praegu ühe postitusega peavad leppima (peale selle, et ma laisk olen). Jim Henson. Mingil põhjusel näitas kesktelevisioon korra nädalas vastu ööd, kui kõik väikesed poisid juba ammu magama oleks pidanud, Mupetite seiklusi ja selle lapsepõlvenostalgialainelt kantuna siis need täispikad teosed ka näppu jäid.

Kehvemast esimesena. DC oli minu maitsele liiga tuim. Kangelane, kes vastutahtsi satub kogu maailma raskust oma õlgadel kandma, peab läbi lugematute ohtude rühkides iidse ettekuulutaja ettekuulutuse täide viima ja tuhandeaastase rahuriigi looma. Pahad on pahad ja head on head ja üks loll peab kogu töö ise ära tegema.

Peale selle, et poolpaljaste inimeste asemel nukud askeldasid, midagi põnevat ei juhtunud. Jäi filmivaatamise kõrvalt isegi aega mõttemõlgutuseks, et kas kurjus ja headus eksisteerivad üksteisest sõltumatult või on kurjus lihtsalt headuse puudumine. Et kas Jumala olemasolu tunnistamine tähendab automaatselt ka Saatana olemasolu tunnistamist või juhtuvad halvad asjad paljalt sellepärast, et Ülimal Olendil on parasjagu midagi muud käsil. Samas filosoofialoengutest tuleks nagu hägusel meelde, et Ülim Olend peaks ju kõikvõimas olema, et siis sellised tähtsusetud mõisted nagu aeg ja ruum ei tohiks talle üldse lugeda. Jim asja nii keeruliseks ajada ei viitsinud ja kuulutas, et täiuslikus olendis on koos nii headus kui kurjus. Filmi lõpp.

Labürint oli aga palju rohkem minu maitse järgi. Süüdimatud tegelased toimetasid süüdimatult ladnas maailmas omi suuri ja tähtsaid asju. Huumorit oli rohkem, lahedaid ideid oli rohkem, punnitamist paistis ekraanilt vähem. Kui oleks suudetud Bowie montaažiruumi põrandale lõikuda, oleks kohe eriti hea olnud.

Ei nurise mitte näitlejatöö üle, fantasy ei ole selline žanr, millest oscariväärilisi rollisooritusi otsida või oodata tasub. Aga no ei paita sellised sulnid meloodiad sugugi mu kõrva. Aga ju siis läks Henson produtsentidega kompromissile välja, et teie annate mulle kõik oma raha ja mina panen David Bowie peaosa täitma ja vaid tühise lisaraha eest luban laulda ka.

labürint oli täis igasugu elukaid:

mõned karvasemad,

mõned soonilisemad,

mehhaanilised

ülbeid, jne. jne.

neiu pani isegi vanal glämmikunnil südame kiiremalt lööma

vahel läks küll moraliseerimiseks kätte ära, aga need olid sellised lihtsad ja selged sümbolid ja õnneks ei tundunud ka sugugi kohatud

linnapilt nagu tuletas õrnalt Caligarit meelde

viimased kolm pilti siis Dark Crystalist

5 comments:

Ulmeguru ütles ...

«Labürint» on mu elu üks suuremaid pettumusi... olles David Bowie suur austaja (minu arust on tegu kõigi aegade geniaalseima artistiga), ei suutnud isegi Bowie minu jaoks seda filmi päästa... suure vaevaga suutsin üks kord selle läbi vaadata...

Kalver ütles ...

kellele ema, kellele tütar... Bowie osas ma olen nõus tunnistama, et nähtusena on ta tõesti eriline, aga absoluutselt mitte minu maitse. see "magic dance" laul oli ikka tõeline piin ja "as the world falls down" mõjus lihtsalt labaselt, vana mees ilatseb noore tüdruku peale. ei olnud selle mehe koht selles filmis.

metsavana ütles ...

Mulle meenub seoses nimetatud filmiga ,et ühed tuttavad neiud vaatasid seda filmi kui purjus olid aegajalt üle ning võtmise parooliks oli neil see kui liibukates Bowiet lähemalt näitas.

juurak ütles ...

"Tahan, kuulan transistorit. Tahan, joon kisselli" oli mu meelest see tsitaat, aga minagi selle siia mälu järgi kirjutan, nii et tegelikult ju vahet pole :D

Kalver ütles ...

kisselliga nad lustisid pool multikat niisama, ajasid selle mööda põrandat laiali ja etendasid vene rahvusele nii südamelähedast jääballetti. joomist ei pannud tähele :)