Filmi kui sellise peamine eesmärk on ju mingi loo rääkimine, vahendid on erinevad, aga lõppude lõpuks loeb ikkagi see, kas vaatajale see lugu meeldis või ei meeldinud. McQueen räägib meile aga tugevalt kreenis loo õnnetutest kannatavatest poliitvangidest ja loodab, et kui ta selle suureks ja kauniks kunstiteoseks maskeerib, et siis äkki läheb läbi. See et keegi kinolinal pole varem vangivalvurit pea neli minutit jutti koristamas näidanud, et tee seda veel kunstiks, see on inimene oma tööd tegemas.
Ja koristab ta siis täpsemalt kelle järelt? No Steve püüab panna mind uskuma, et õnnetute kaastunnet väärivate süsteemi ohvrite. Ka kõige suurema tahtmise juures ei suuda ma neile kaasa tunda, noored vihased mehed mängisid pommide ja tulirelvadega ja sattusin sinna kus selliste meeste koht. Sest kui üllad need motiivid ka ei ole, mis sellisteks mängudeks ahvatlevad, viga saavad enamasti süütud kõrvalseisjad.
Ja hakata vanglas mingitest inimõigustest jahuma, on teema mis oma absurdsuses esmalt naerma ajab ja siis nutma, kui selgub, et tõepoolest vangil ongi mingid inimõigused. Mina leian, et isikuvastase kuriteo eest vangi pandud inimesel on õigus ennast nurgas kerra tõmmata ja loota et ta sealt 25 aastat hiljem eluga välja tuleb.
Filmi ainuke põnev karakter, keskealine vangivalvur visati poole filmi pealt kaltsuna nurka ja selle asemel, et olukorda läbi tema silmade näidates ka veidi tasakaalu tuua, pressiti edasi õnnetu ohvri teemaga. Mis rahvusest olid see vangivalvur? Selline küsimus huvitas mind palju rohkem, kui see mitu päeva Bobby enesetapuks täpselt kulus.
Statistika tegemiseks oleks viisakas mingi hinne ka välja pakkuda. Kui võtta arvesse paari head kaadrit, suuremat osa sellest kahekõnest preestriga (see lapsepõlveheietus oli sama mõttetult lohisev, kui ülejäänud film) ja mõnusat iiri aktsenti siis 3/10.
0 comments:
Postita kommentaar