Pöffi veebilehel kasutatakse „Sõna sõna vastu“ žanrimääratlusena draamat. Ilmselt siis kartusest mingit hulka publikut eemale peletada, sest sisuliselt on tegemist ikkagi õudusfilmiga. Mitte siis sellisega, kus hokimaskis maniakk metsas poolpaljast neidu taga ajab, vaid sellisega, kus õudus leiab aset kõrvalkorteris, kurjategija ja ohver on täiesti ontlikud ühiskonna liikmed ja keegi ei tule selle pealegi, et midagi võiks valesti olla.
Filmis on stseen, kus kübetki empaatiat üles näitamata täidetakse ankeeti selle kohta, kas pool tundi tagasi vägistatud naine on ennast pesnud, riideid vahetanud või vetsus käinud. On stseen, kus keskealine valge mees räägib kindlas kõneviisis, kuidas naine peaks end pärast vägistamist tundma. On stseen, kus mees kirjeldab üheselt arusaadavalt vägistamist, aga lõpetab oma ütluste andmise seisukohaga, et ei näe endal süüd, kuna tahtis vaid oma naisega armatseda.
Kuigi „Sõna sõna vastu“ on film väga keerulisel teemal, siis selliseid filme on vaja teha ja vaja vaadata, sest mida rohkem näidata valgust suletud uste taga toimuvale, seda väiksemaks jääb hirm ja vähemaks häbi. Nii et olgu siin kõhklejatele rahustuseks öeldud, et sellest vaatamisest ei jää sisse mitte kontrollimatu emotsioonide möll. Lavastaja on kenasti vältinud niigi emotsionaalsele teemale liigsete värvide lisamist. Näiteks see välispinnal kiretu käsitlus kohtusaalis on täpselt selle piiri peal, et vaatajana ei lähe sa marru. Suuresti tänu sellele, et väikeste detailidega on antud see kindlus, et naine ei ole ohvrirolli kinni jäänud. Temaga on juhtunud midagi kohutavat, aga ta ei lõpeta selle pärast edasi elamist.
tekst ilmus 23. novembri Tartu Postimehes
0 comments:
Postita kommentaar