Hubisev tuluke

Lasin silmad George Cukori lavastatud filmide nimekirjast üle ja ei saand targemaks midagi. Need üksikud mis neist paljudest kellukese helisema panid olid kas komöödiad või romantilised komöödiad. Nii ei oskagi ma öelda, kas Gaslight(1944) oli mehe esimene (ja viimane) katsetus põnevike vallas või lasti tal veel proovida. Arvestades, et film teenis parima linateose kategoorias (minu arust teenimatu) Oscari nominatsiooni, siis ilmselt lasti küll.
Küsimused "Kes" ja "Miks" said vastuse nii kiiresti, et mingisugust põnevusealget ei jõudnudki tekkida. Ei mingeid alternatiive, valet-meest, vale-MacGuffinit, mitte midagi. Saab küll nii head põnevikku teha, Double Indemity tuli kohe meelde, aga Cukor sellega hakkama ei saanud. Äkki ei tahtnudki saada, ehk tahtiski keskenduda inimsuhetele. Sest peategelaste mäng, eriti Ingrid Bergmani (teenitud Oscar) oma, oli muljetavaldavalt hea.Naine(Bergman) armub mehesse(Charles Boyer) ja pärast kiireid pulmi kolitakse elama majja, kus aastaid varem tüdrukutirtsuna on naine oma tädi surnukeha otsa komistanud. Mõrvar jäi toona leidmata ja edasi võite siit juba ise mõelda. Igatahes hakkab mees süstemaatiliselt kallist kaasat hulluks ajama, tõstab seinalt pilte maha ja varastab ta käekotist nipsasjakesi. Ja nagu juba öeldud, siis Ingridil tuleb sellise haavatud metskitse mängimine suurepäraselt välja: suured silmad, värisevad huuled, katkev hääl. Ning kontrastiks filmi finaalis aset leidev kannapööre, mitte Katharine Hepburni stiilis robustne jõudemonstratsioon, aga sama mõjuv ja palju peenemalt välja mängitud lõpustseen.Vaatamise ajal ei tekkinud minul isiklikult mingit probleemi uskumisega, et selliselt koheldud naine, selle asemel et mehele jalaga p..sse kütta arvaski, et on hoopis meelemõistust kaotamas. Armunud inimesed käitusid ebaloogililiselt siis, käituvad nüüd ja jäävadki edasi käituma. Kusjuures, vist kõik kuulsad sarimõrvarid on kuulsad ka sellepoolest, et neil on vanglas tosinaid austajannasid, kes neile kirjutavad ja hakkajamad kohalegi tulevad. Ma nii tahaks teada, kuidas selline romaan edasi areneks, kui mees mingil viisil vanglast vabanema peaks ja oma kirjasõbra üles otsiks.

see sõbralikult viipav härrasmees on Ted Bundy

lõpetuseks siis kohustuslikud kaunid vaated sellele kohustuslikult kaunile maailmale, milles neis vanades filmides reeglina askeldatakse (muideks, sellist gaasiga mängimist ei ole mina varem näinud, väga lahe detail igaljuhul)