sina hääletad, mina vaatan

24 august 2009

Võlurpoisi kuues tulemine

Minu suhe Harry Potteriga sai alguse aastal 2000 ja kestab tasakesi üle kivide ja kändude kulgedes siiani. Meie vahel ei ole kunagi suurt armastust olnud, aga üheöösuhteks on võlurpoiss täiesti paslik kaaslane. Raamatutele saigi lõpuks saatuslikuks see, et mida edasi, seda tüsedamaks nad muutusid ja mina neist enam ühe õhtuga üle käia ei jaksanud. Kui mälu ei peta, siis oli see neljas osa, millest jõud veel üle käis, aga järgmised meenutasid juba kahtlaselt vene babuljasid, nii et need jäid minust puutumata.
Filmidega õnneks seda muret ei ole, formaat paneb piirid peale, ma olen nad (vist) kõik ära näinud. Päris kindel muidugi ka ei ole, sest kes see ikka päevavalges tahab eelmise õhtu patte meenutada. Aga seda viimast filmi Harry Potter and the Half-Blood Prince(2009) käisin isegi kinos vaatamas, naised vedasid ja pilet oli 45 krooni (täpselt nii seltsimehed Tallinnast, nelikümmend viis krooni), nii et eks ma jah moepärast natukese puiklesin vastu, aga saalis lasin kohe kenasti lebosse ära.Ja ega ei olnudki põhjust kahetseda. Mida film edasi, seda süngemaks ja tihedamaks tegevustik muutub. Tuleb juurde selliseid väikseid, enamjaolt meeldivaid, nüansse. Põhijooned on samad, Potter ja sõbrad katsuvad jälle Voldemortile ära susata, aga kes see lapsi ikka kuulab ja mingid nõmedad tunnid on vahepeal ja Draco on ikka endiselt eriline töll ja lendluupalli meistrivõistlustelt puududa ei saa ja Hermione on ka kübekese apetiitsem. Aga mis on juures, on täiesti arvestatavad horrorielemendid, miljoni laiba stseen ja kõhtu lahti ehmatav nähtamatule ristile löödud tüdruku stseen. Ma jäin ühel hetkel täitsa pikalt juurdlema selle üle, kas kirjanikupreilil hakkab sir Doyle efekt välja lööma, et nii kopp on ees neist tegelastest, et oi kuidas tahaks väntsutada ja kellatoronist alla tõugata, aga näed fännid ei luba.Lõpuga ma päris rahule ei jäänud, mu arust olekski võinud selle kukkumisega plõksti kaamera kinni lülitada ja no selle läbi filmi jooksnud esimese armumise teema oleks võinud ka kuidagi peenemalt välja mängida, mitte selliselt tobenaljakalt, aga üldiselt ei olnd siiski häda kedagist, eesmärki täitev meelelahutus.

poliitiliselt täiesti korrektne stseen, kuidas kaks õppejõudu õpilase juuresolekul ninad täis võtavad ja tükk aega lällavad. Juba see üllatusväärtus, et midagi sellist tsensorikääride vahelt läbi suutis lipsata ja ühte perefilmi sisse pugeda.

6 comments:

ilves@metsas.ee ütles ...

selline postitus on väga halb, sest ma pean nüüd seda jama vaatama ju :-(

nagu kodus tööd vähe oleks!

metsavana ütles ...

Mitu osa seda juba kokku on ?

Kalver ütles ...

seitse, lisaks mingid eel- ja järellood. nii et annab lüpsta veel teemat.

metsavana ütles ...

Oot ja see oli viimane siis praegu ?

metsavana ütles ...

Nagu ,et neid tuleb veel 7+n või ?

Kalver ütles ...

põhiliinist on üks raamat veel ekraniseerida, nende lisalugude kohta ei oska öelda, ei ole teemas nii sees.