Väikest moemajakest tabab ootamatu tragöödia. Asja eest teist taga hakkavad nende modellid erinevate õnnetusjuhtumite läbi oma lõppu leidma. Üks asetab oma kaela õnnetu juhuse läbi mõrvarlike kavatsustega tundmatu käte vahele, teine jääb pimedas majas ringi nuhkides õnnetu juhuse läbi raudrüütlile kahevõitluses alla ja samas vaimus filmi lõpuni välja, õnnetus õnnetuse otsa. Mehed on selles filmis eranditult kas hämarate motiividega kahtlusalused või ullikestest politseinikud, kel neist hämaraist motiividest vaid hägune ettekujutus. Ning see, kes kõike teab vaikib. Unustage kuld ja kalliskivid, pisike punane märkmik on selle sügistalvise hooaja kõige ihaldatum aksessuaar.
Mario Bava Sei donne per l'assassino(1964) kõlab selle sisukirjelduse järgi ju tegelikult kui üks tavaline itaalia
giallo, umbes sellise eelteadmisega ma ta miskisel ühisvaatamisel käima lükkasingi ning ühe korraliku
giallo me ka saime. Ilusad naised toppimas omi ninu kõiksugu valedesse kohtadesse ning nahkkindais käed neile selle eest õiglust jagamas. Nagu ühele keskmisele krimifilmile kombeks on, siis leidus küll kohti, kus terve mõistus toodi pingele ohvriks (mida näiteks teha, kui leiate oma auto pagasnikust laiba? veate endale tuppa?), aga et tänu sellisele sohi tegemisele tempol langeda ei lastud, siis vaatamiskogemust see oluliselt ei rikkunud. Lisaks veel näitsikute napid riided, rõõmsavärvilised taustad tumedatele tegudele ning mõned täitsa kõhedad horrorielemendid ja endiselt on meil ju lihtsalt üks tavaline
giallo, ei midagi enamat.
Kavatsed sa kuhugi selle pinna-all-peidus-teemaga välja ka jõuda, karjub nähtamatu sõber mu õla tagant. Oli selline plaan tõesti. Vaadake filmi valmimisaastat ja nimetage mõni varasem krimifilm, kuhu oleks nii vabalt erotsi ja trillerit segatud, ühe vürtsina veel õrn narkoteema ka. Martino alustas alles viie aasta pärast ja Argento tuli veel hiljem, Fulci oli küll juba alustanud, aga tema varased katsetused olid hoopis huumori vallas.
Ehk siis lisaks sellele, et tegemist on lihtsalt hea filmiga, on hetkel tegemist ka selle fimiga, mille peale mina saan näpuga näidata ja öelda, et siit sai põhimõtteliselt alguse ka selline kaunis žanr nagu sexploitation (high five, Fletchu!).
õnnetus on kohe kohe juhtumas
kuhu mujale on pagasnikust leitud laipa ikka peita
Väikest moemajakest tabab ootamatu tragöödia. Asja eest teist taga hakkavad nende modellid erinevate õnnetusjuhtumite läbi oma lõppu leidma. Üks asetab oma kaela õnnetu juhuse läbi mõrvarlike kavatsustega tundmatu käte vahele, teine jääb pimedas majas ringi nuhkides õnnetu juhuse läbi raudrüütlile kahevõitluses alla ja samas vaimus filmi lõpuni välja, õnnetus õnnetuse otsa. Mehed on selles filmis eranditult kas hämarate motiividega kahtlusalused või ullikestest politseinikud, kel neist hämaraist motiividest vaid hägune ettekujutus. Ning see, kes kõike teab vaikib. Unustage kuld ja kalliskivid, pisike punane märkmik on selle sügistalvise hooaja kõige ihaldatum aksessuaar.
Mario Bava Sei donne per l'assassino(1964) kõlab selle sisukirjelduse järgi ju tegelikult kui üks tavaline itaalia giallo, umbes sellise eelteadmisega ma ta miskisel ühisvaatamisel käima lükkasingi ning ühe korraliku giallo me ka saime. Ilusad naised toppimas omi ninu kõiksugu valedesse kohtadesse ning nahkkindais käed neile selle eest õiglust jagamas. Nagu ühele keskmisele krimifilmile kombeks on, siis leidus küll kohti, kus terve mõistus toodi pingele ohvriks (mida näiteks teha, kui leiate oma auto pagasnikust laiba? veate endale tuppa?), aga et tänu sellisele sohi tegemisele tempol langeda ei lastud, siis vaatamiskogemust see oluliselt ei rikkunud. Lisaks veel näitsikute napid riided, rõõmsavärvilised taustad tumedatele tegudele ning mõned täitsa kõhedad horrorielemendid ja endiselt on meil ju lihtsalt üks tavaline giallo, ei midagi enamat.
Kavatsed sa kuhugi selle pinna-all-peidus-teemaga välja ka jõuda, karjub nähtamatu sõber mu õla tagant. Oli selline plaan tõesti. Vaadake filmi valmimisaastat ja nimetage mõni varasem krimifilm, kuhu oleks nii vabalt erotsi ja trillerit segatud, ühe vürtsina veel õrn narkoteema ka. Martino alustas alles viie aasta pärast ja Argento tuli veel hiljem, Fulci oli küll juba alustanud, aga tema varased katsetused olid hoopis huumori vallas.
Ehk siis lisaks sellele, et tegemist on lihtsalt hea filmiga, on hetkel tegemist ka selle fimiga, mille peale mina saan näpuga näidata ja öelda, et siit sai põhimõtteliselt alguse ka selline kaunis žanr nagu sexploitation (high five, Fletchu!).
õnnetus on kohe kohe juhtumas
kuhu mujale on pagasnikust leitud laipa ikka peita
0 comments:
Postita kommentaar