sina hääletad, mina vaatan

14 september 2009

Tuhkatriinumees kohtub Raevunud Härjaga

Ning seekordse spordibloki lõpetuseks pisut poksist. Tahtsin olla hästi kaval ja vaadata esmalt ühe tavalise poksidraama ja siis järgi ühe suurepärase. Esimesena Cinderella Man(2005) ja teiseks Raging Bull(1980). Aga nagu juba aimata võib, siis läks lörri see kena plaan. Vaatasin küll selles järjekorras filmid ära, aga kirgastumisele olin pigem lähemal James J. Braddocki tegemisi jälgides, kui Jake LaMotta omi.
Braddock oli iiri juurtega poksija, kes "tänu" vigastusele ja Suurele Depressioonile peaaegu et poksi jaoks kadunud oleks, aga haaras ootamatult süllelangenud võimalusest kinni ja tõusis raskakaalu maailmameistriks. Sadamas kaubapalle vinnates sai mees nimelt nii tugevaks, et lõi matšides, kus tema osaks oleks tegelikult pidanud olema liikuva poksikoti kehastamine, järjepanu kolm teda alahinnanud vastast nööridesse sõlme ja teenis sellega seoses välja õiguse ringis valitseva ilmameistriga madistamiseks. Ja võitis, ega seda fimi muidu tehtud poleks.
Scorsese võttis LaMotta eluloo veidi põhjalikumalt ette, näitamisele tuli nii poksijakarjäär kui ka sellele järgnenud koomiku ja baarimehe roll. Sai Jakegi endale meistrivöö, kuigi alles pärast seda, kui natuke kohalikule ristiisale pugenud oli ja see talle lõpuks tiitlimatši korraldas. Ning kui mehel sporditegamisest villand sai, siis nalja-, naiste- ja napsimehena oli ainult loomulik, et ta omanimelise baari avas, ise seal huumorit tegi, hommikuni lakkus ja noori tüdrukuid piidles.
Kui Tuhkatriinumehe vaatamise ajal ma ootasin, et millal Braddockile ometi inglitiivad külge kasvavad, siis Raevutseva härja ajal oli olukord vastupidine, LaMotta oli täpselt nii kuumavereline jobu nagu võiks üks tüüpiline itaalia verd poksija olla. Üks oli läbinisti hea, teine mäda. Loomulik ka tegelikult, töötul ja rahatul massil on ikka kangelasi vaja, kes nende endi seast raske töö ja pisukese õnne abil paremale järjele suudavad tõusta. Ning Raevutsev härg põhines ju LaMotta enda mälestusteraamatul, vananav mees raputab ikka endale lepituse ja andeksandmise lootuses tuhka pähe.
Näitlejatööd. Täpsemalt siis SEE näitlejatöö. Robert de Niro käib Jake LaMotta enda käest poksitunde võtmas ja sööb ennast hiljem võtete käigus paksuks, et vana LaMotta kehastamiseks patja pluusi alla toppida ei oleks vaja. No ma ei tea. Tubli poiss. Aga kui mulle see tegelaskuju ise ei meeldi, siis ei ole ka lootust, et ma seda näitlejatööd taevani kiita sooviksin. Mängis hästi, Robert de Niro ju ikkagi. Oleks pluusi alla peidetud padjaga ilmselt sama hästi mänginud. Minul see osatäitmine igatahes ihumahlu liikuma ei pannud, ootasin ilmselt, et veri ja tatt läbi ekraani mulle tuppa lendaks. Liiga legendaarseks on seda osatäitmist ülistatud, no näiteks siin.Poksistseenid meeldisid mulle ka muide Tuhkatriinumehes rohkem. Ainus, millega ma neid võrrelda sain, oli Ali ja Foremani Rumble in the Jungle ning Crowe ja vastaste tegutsemine ringis oli päris võitlusele lähemal. Just selles osas, et vahepeal peksis üks ja siis teine ja siis jälle esimene. Raevutsevas härjas näidati lihtsalt matši viimast raundi, kus siis de Niro oma vastast tümitas, ilma et see ennast õieti kaitstagi oleks viitsinud. Hääl kaadri tagant aga seletas, kuidas eelmistest raundides oli vastupidi olnud. Puhas loogika ütleb selle peale, et kui üks mees teist üheksa raundi järjest tümitanud on, siis kümnendas sellist maagilist ümbersündi ei toimu. Või siis ei tea ma poksist mitte essugi (mis on tegelikult täiesti õige).
Kummagi filmi vaatamine tükki küljest muidugi ei võtnud, aga kui sina, kallis lugeja, eriline spordisõber/eluloofilmide sõber/lihtsalt masohhist ei ole, siis vaata hoopis When We Were Kings(1996) ära.
selline väike asi jäi ka veel südamele, et kuigi see filminimede eesti keelde panemine on tänamatu töö ja võibolla ka mittevajalik töö, siis Tuhkatriinumees kõlab kuidagi täpsemini kui Mees, kes tõusis jalule.

0 comments: